KÜSIMUS–VASTUS • Kuna Eesti maanteedel on viimasel ajal kurvastavalt palju õnnetusjuhtumeid olnud, siis pärisime riigikogulastelt seekord aru just sel teemal. Küsimused olid järgmised:

1. Kas Eesti maanteed on teie arvates autoga liiklemiseks turvalised või mitte ja miks?
2. Kas te ise tunnete end maanteel liigeldes turvaliselt? Kui ei, siis millistesse liiklusohtlikesse olukordadesse olete sattunud?
3. Kuidas võiks maanteeliiklust teie arvates turvalisemaks muuta ja mida olete selleks ise teinud või valmis tegema?

Valdo Randpere (Reformierakond): Eks turvalisus on paljuski kombinatsioon juhi oskustest, kiirusest ja teeoludest. Enamus teid on turvalised, kui neil sõita sobiva kiiruse ja piisavate oskustega.

Minu jaoks on ebaturvalisuse allikaks esiteks see, kui teed on halvasti tähistatud. Eriti pimedal ajal ja saju korral on sellist teed väga raske jälgida. Selles osas on sügisene aeg kaunis ebameeldiv, kuna siis on teed ja teeääred enam-vähem ühtmoodi hallid.

Teiseks ebaturvalisuse allikaks pean autojuhte, kes segavad teisi liiklejaid. Seda võivad nad teha kas liiga kiiresti või liiga aeglaselt sõites või lihtsalt ootamatuid manöövreid tehes. Minu jaoks on alati kõige tähtsam reegel liikluses – tee, mis sa teed, aga ära sega teisi ja ära tee liikluses olles asju, mida kaasliiklejatel on võimatu ette näha.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Eesti maanteed ei ole autoga liiklemiseks turvalised, sest väga tihti jätab soovida teedehoolduse olukord ja seda eriti talvel. Väga sageli jäädakse teede soolatamisega hiljaks, kuid musta jää teket on õigeaegse soolatamisega võimalik ennetada.
Ise sõidan tihti Tartu–Tallinna maanteed ja näen, millised on liikluse põhilised probleemid. Kõige suuremad probleemid on ohtlikud möödasõidud ja seda tekitavad suured veokid, mille taha tekivad pikad kolonnid. Arvan, et me ei suuda ära oodata Tallinna–Tartu maan-tee neljarealiseks ehitamist, sest senise ehitustempoga kulub selleks kümneid aastaid. Kui oleks minu otsustada, ehitaks olemasolevale maanteele palju selliseid lõike, kus oleks lisaks olemas kolmas rada. Sellega lihtsustuks oluliselt möödasõit ja paljud liiklusõnnetused jääksid ära. Selleks võiks võtta eeskuju Rootsist, kus selliselt on välja ehitatud näiteks Stockholmi ja Göteborgi vaheline teelõik. Jätaks mõne hirmkalli liiklussõlme välja ehitamata ja sellega oleks ehituseks raha olemas ning säästaks paljusid inimelusid.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Muidugi pole nad turvalised, sest nad on lihtsalt kitsad ega vasta praegusele intensiivsusele liikluses.

2. Ma ei tunne ennast turvaliselt. Eriti talvel ja väiksematel maanteedel. Ka Võrumaal, muide. Kuhu on Eestimaalt kadunud liiv, mida teedele puistata? Võrumaal nägin ma viimati liivatatud teid nõukogude ajal ja hiljem paari aasta kestel veel. Siis, kui maavanemaks oli Robert Lepikson. Tema käratas kord mingil koosolekul, et kuhu on kadunud liiv ja pärast seda liivatati teid mõne aasta jooksul. Ikka hoopis kindlam sõita, kui näed enda ees ilusat pruuniks liivatatud rada, kui et sõidad mööda jääteed, millele päike kelmikaid valgusevimkasid viskab. Ohtlikke olukordi olen enamasti üle elanud noorte uljaste möödakihutajate pärast.

3. Eks teid tule ikka ajakohasemaks ehitada. Kuid nii, nagu tehti Mäo risti puhul, kuhu visati lugematuid miljoneid, pole vist mõtet. Milleks sellel ristil näiteks öine Hollywoodi valgustus? Kolmandiku võrra nõrgem oleks see olla võinud. Ja, muidugi, talvel peaks ikka rohkem liiva või kruusa loopima. Oleme nad hoopis unustanud. Milleks tänavate jalgteedele kallist graniidipuru puistata, kui liivatamine tuleks hoopis odavam? Ja veel üks asi – meie liikluspolitsei võiks kiiruse kontrollijast liiklejate sõbraks saada. See radariga nurga taga varitsemine on kuidagi alandav.
Ise olen püüdnud võimalikult normaalse kiirusega sõita. Suurem osa õnnetusi tuleb liigsest kiirustamisest. Ega aeglane sõit ka turvaline pole, segab hirmsasti teisi. Nii et ikka ettenähtud kiirusega.

Rein Randver (SDE): Eestis on põhimaan-teed heas seisukorras, sest Euroopa Liidu ja meie riigieelarvest enamus maanteedele eraldatud rahast läheb ainult mõnele maanteele. Tunduvalt kehvemas seisus on tugimaanteed ja kohalikele omavalitsustele kuuluvad maanteed.

Teetööde osas ei ole meie regioonis midagi tegemisel ka järgmisel kahel aastal, kus ei ehitata ega renoveerita ühtki maanteed. 2011. aasta tõi kaasa liiklusohvrite arvu kasvu, 101 hukkunut, ehk liiklusturvalisuse tagamises oleme 2009. aasta tasemel. Liiklejatena näeme iga päev suuri kiirusi, joobes juhtimist, turvavarustuse – ka helkuri – mittekasutamist. Liiklusjärelevalve on politsei prioriteet, kuid ikka on liikluseeskirju eiravaid ja agressiivse sõidustiiliga autojuhte.

Liiklusohutuse tagamiseks saame me kõik anda oma panuse. Näitame üles hoolivust ja mõistlikkust ning arvestame teineteisega. Kui paljudes valdkondades võrdleme endid Põhjamaadega, siis võiks liikluse turvalisuse osas vaadata Soome ja Rootsi poole.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Liiklus Eesti maanteedel on täpselt nii turvaline, kui turvaliseks me ise selle liigeldes teeme. Statistika näitab, et tendents liigub küll visalt õnnetuste ja surmaga lõppenud avariide vähenemise suunas, aga endiselt on need numbrid masendavad. Eelmise aasta lõpp ja uue algus on olnud kahjuks eriti kurvad ja mõtlemapanevad.

Viimase paarikümne aasta jooksul on olnud vähe päevi, kui ma ise autorooli poleks keeranud. Mõeldes aastatetagusele ajale, meenub, et turvavöö kinnitamine ei olnud sel ajal just kõigile iseenesestmõistetavam tegevus. Tänasel päeval ei tunne ma ilmselt kedagi, kes turvavööta sõidaks. Seega tuleb tunnistada, et aasta-aastalt on meie liikluskultuur, maanteede seisukord ja ka autode turvavarustus paranenud, aga ikkagi tuleb tõdeda, et liiklusturvalisuse vallas on palju teha.

Liikluse turvaliseks muutmisel saab igaüks meist anda oma panuse. On iseenesestmõistetav, et tuleb olla tähelepanelik, teistega arvestav, järgida liikluseeskirju ning istuda rooli puhanult ja kaine peaga. Lisaks sellele ei tohi me lubada rooli alkoholi tarbinud isikuid. Ja turvavöö kinnitamine ja teeoludele vastava sõidukiiruse valimine peaks olema asjad, mis on siililegi selged.

Urmas Klaas (Reformierakond): Läbisin autoõpetuse ja sain ka juhiload Räpina keskkoolis. Õpetaja Ago Ainelo rõhutas alati, et liiklemiskiirus tuleb valida lähtudes teeoludest, auto tehnilisest seisukorrast ja juhi oskustest. Seda kõike loomulikult kehtiva liikluseeskirja raamides. Mulle näib, et neid baastõdesid eiratakse tänapäeval päris kõvasti. Me võime panna mitu politseid patrullima, kuid kui kulunud rehvidega autot juhtiv vastutustundetu tegelane alustab talvisel ajal pimedas kurvis möödasõitu, siis ei aita vanajumal kah!

Laiemalt vaatab selliste juhtumite tagant vastu vastutustundetus. Teadlased on öelnud, et ühiskonna kultuursus või kultuuritus leiab võimenduse liikluses, mis on üks kultuuri osa. Mida siis teha? Kultuuritaseme tõstmine võtab aega. Liiklusseadust saab alati teha paremaks, kuid põhimõtteliselt ei ole tal viga midagi. Sarnane kehtib kõigis naaberriikides.

Põhimõte aga, mida peaksime järgima, on selles, et maailma parandades alusta iseendast. Minu meelest peame kõik muutuma liikluses hoolivamaks ja tähelepanelikumaks. Kui ikka näeme liikluses kahtlaste maneeridega juhti, siis tuleb teatada politseile või hädaabikeskusele. Alustame näiteks sellest, et loobume ükskõiksusest. Kui näeme midagi või kedagi kahtlast, anname politseile teada. Kui näeme pimedas helkurita jalakäijat, ulatame talle helkuri – olen seda mitmel korral teinud.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Eesti maanteed on üldiselt turvalised ja sõidetavad, eriti viimastel aastatel remonditud ja uuendatud teed, ning eks sõitja peab ise ka hoolas liikleja olema. Erandiks on muidugi Tallinna–Tartu maantee, mille kasutusintensiivsus on ilmselt vabariigi kõrgeim ja eriti teatud nädalapäevadel. Olles kasutanud seda maanteed aastast 1996 vähemalt kolm-neli korda kuus marsruudil Tallinn–Põlva–Tallinn, võin oma kogemusest öelda, et liiklusolukorda sellel maanteel parandaks kindlasti neljarealise maantee kiirem edasiehitus. Maantee on elule ja ajale ebasobivaks jäänud. See tee on ju ülioluline kogu Lõuna-Eestile, seda kasutab kindlasti suurim osa meie elanikkonnast ja turistidest – sellepärast ootan ka selle väga kiiret väljaehitamist.

Aastate jooksul olen nimetatud teel näinud liiklusolukordi, mis on olnud mõtlemapanevad. Minu rekord on olnud lugeda 19 autot kraavis vahemikul Tartu–Tallinn, seda ühel lumisel pühapäeval. Liiklemine Tallinna–Tartu maanteel on sundinud mind ka turvalisemaid autosid valima, et õnnetuse korral oleks väiksem võimalus vigastatud saada. Liiklusohtlikke olukordi on ikka juhtunud, aga ma ei pea neid lihtsalt meeles, avariist pääsemine oli ju inimlik õnn nii minule kui kaasliiklejatele.

Tunnen end sõites turvaliselt, aga tähelepanu ei tohi hajuda ega hajutada lasta. Olen ise püüdnud olla liigeldes alati viisakas ja loomulikult oodanud seda ka kaasliiklejatelt. Pean tunnistama, et õnneks on Eestis, eriti Tallinna linnas, liikluskultuur viimasel kümnel aastal võrreldes eelneva ajaga palju paremaks muutunud.

Ülo Tulik (IRL): Eesti maan-teed on turvalised ainult siis, kui mõistust ei kaotata ja juhid on roolis kained. Muidugi võiksid meie teed olla paremas seisukorras, aga vaadates tagasi ajaloos, kust me tuleme, siis on meie teed ikkagi suhteliselt heas korras.

Erandiks on üldjuhul maakonnakeskused (s.t linnad). Teede olukord ei ole vilets ainult Võru linnas, vaid olukord on ühtemoodi kehv kõigis väikelinnades. Siin on olemas ka selge põhjus. Nimelt olemasolev tulubaas väikelinnadele ei võimalda suuri investeeringuid teedesse, sest raha lihtsalt ei jätku. Olen arvamusel, et majandusliku olukorra paranemisel peab riik rahalist osalust suurendama just linnade tulubaasist teedele minevate summade osas.

Kahjuks on meie teedel liiga palju niinimetatud „üle varju” sõitjaid ja kõige rohkem on selliseid autojuhte just halbades ilmastikuoludes. Samas võrreldes viimaste aastatega on meie liiklus palju viisakamaks muutunud, mille üle on siiralt hea meel. Maanteel liigeldes olen tundnud ennast kõige turvalisemalt maavanema ametikohuseid täites, sest sõitsin Tallinna vahet autojuhiga. Liiklusohtlikke olukordi on ette tulnud minulgi. Viimane oli just nädalapäevi tagasi ühel varahommikul, kui teele jooksis põder koos vasikaga.

Arvan, et liiklust saab kindlasti turvalisemaks muuta läbi parema teedehoolduse. Ülimalt tähtis on õigeaegne teede hooldus ja omast kogemusest tean, et Võru ja Põlva maakonnas on teed paremini hooldatud kui Jõgeva ja Harju maakonnas. Kuna turvaliseks liikluseks loob aluse hea tee, siis teen endast oleneva suuremate investeeringute eraldamiseks teede korrashoidu. Selle aasta riigieelarves juba suurendasime kohalikele omavalitsustele teede remondiks ja ehituseks minevaid summasid ligemale 40 protsendi ulatuses. Usun, et tulevikus oleme võimelised veelgi paremaks.

Kalvi Kõva (SDE): Isiklik arvamus isiklikuks arvamuseks, kuid arvud ja statistika räägivad enda eest. 2011. aastal tõusis liiklussurmade arv 101-ni, mis teeb 27 protsenti rohkem kui 2010. aastal. Põhjuseks valdavalt kiirus ja vindise peaga sõitmine. Sellise olukorra on taas tõstatanud vähenenud politseikontroll teedel. Oma osa on andnud ka vahendite nappusest tingitud tänavavalgustuse kohatine väljalülitamine. Kokku hoitakse ka autorehvidelt. Seega on olukord teedel läinud ohtlikumaks. Probleemi tõsidusele juhtisime koos kolleeg Andres Anveltiga tähelepanu arupärimises siseminister Ken-Marti Vaherile, mille esitasime 12 jaanuaril.

Priit Sibul (IRL) jättis vastamata.

Inara Luigas (IRL) jättis vastamata.

{jcomments lock}