Kuigi peavoolumeedia on teinud meditsiinitöötajate poolstreigist lausa ühiskonnale katastroofilise sündmuse, on tulemas hullematki. Eesti üldsuses süveneb rahulolematus. Kiiremini kui võimuerakondadele mõõdetavad reitingud, kasvab nende inimeste arv, kes ei omagi erakondlikke eelistusi. Järjest rohkem inimesi mõistavad, et neil pole võimalust hääletada selle poolt, keda nad Riigikokku ennast esindama sooviksid.

Masu süvenedes oodati Riigikogult kaasaelamist oma rahva kannatustele. Nüüd näeme, et see koguneb erakorraliselt vaid siis, kui on vaja suurendada Euroopa Ühendusele pakutavaid garantiisid. Kelle särk on siis riigikogujate enamusele rohkem ihu ligi, kas euroliidu enda, valitsuse või Eesti rahva oma? Lisaks tohtritele näevad ka arstile kippujad, kelle palka tõstetakse ka sügavaimas kriisis, kelle lennukitelt külvatakse raha ja kuidas riigis tekitatakse lisamaksuameteid. Esitaks ainult ühe küsimuse – kas õige mees haigekassa juhina oli väärt vangerdusi haigekassa nõukogus ja tülinorimist meditsiinitöötajatega ning kuidas tohtrite streik ja sellega kaasnev vanainimeste stress pikendab veelgi meie äkki tõusma hakanud keskmist eluiga? Või on kogu küsimuse hinnaks pensionäride arvu optimeerimine?

Meie demokraatia on innovaatiline ses mõttes, et erakonnanimekirjast tulija on iga kell võrdsem üksikkandidaadist. Samas toidetakse erakondi mitte nende liikmemaksudest, vaid riigi sunniaparaadi kaudu ka sellesama üksikkandidaadi ja tema toetajate sissetulekutest. Seda demokraatiat saab edasi arendada ses suunas, et muuta valimas mittekäimine kui demokraatiavastane kuritegu trahvi või vanglaga karistatavaks ja need, kes valimas käies sedeleid rikuvad, saab sekundiga biomeetrilise passi tarbeks võetud sõrmejälgede abil identifitseerida. Hoogustunud ja nüüd veel aastasesse vooru aetud dokumendivahetus pole ju muud kui näpujälgede võtmine kõigilt valimisealistelt. Sellises demokraatias mõni ehk tahakski elada, aga iseküsimus on, kas valijad nende hulka kuuluvad.