. 
SUURJUUBEL • Vastseliina vallas Juraski külas elav Emma Viitkar, keda lähedased ja tuttavad kutsuvad Emmiks, on elu jooksul elanud üle rasked sõja- ja Siberi-aastad. Vana kalendri järgi 21. detsembril ilmavalgust näinud, ent passi järgi 3. jaanuaril sündinud vapper memm ületas hoolimata raskest elust 100 aasta künnise.
3. jaanuar aastal 1912 oli perekond Vähi peres rõõmus päev – ilmavalgust nägi väike tüdruk, kellele pandi nimeks Emma. Emma kasvas üles vaesuses ja kitsikuses ning pidi juba varajases nooruses silmitsi seisma sõja-aastatega, sest Esimene maailmasõda ei jätnud puutumata temagi peret. Pereisa August Vähi mobiliseeriti sõjaväkke. See muutis elu mõneks ajaks keerulisemaks, õnneks naasis perepea sõjatandrilt elusa ja tervena.
1936. aasta 10. mail abiellus Emma hilisema Saaluse valla kaitseliidu ülema Alfred Viitkariga ja õige pea lisandus perre kolm last.
Viitkarite pere üks raskemaid katsumusi oli 1949. aasta märtsiküüditamine, kui Emma ja lapsed Siberisse viidi. Olles üle elanud rasked katsumused, jõudis pere koju 1958. aasta augustis. Paraku polnud naise elu enam endine, Siberis veedetud aastad olid tema tervisesse jätnud sügava jälje.
Pojapoeg Agu Viitkar, kes elab koos Emmaga ja on ühtlasi ka tema hooldaja, sõnab, et viimased kümme aastat on tema vanaema veetnud paraku voodihaigena. Eesti eluga hoiab naine end kursis aga omaste abiga, kes jutustavad talle uudiseid meilt ja mujalt.
Lehekülg 9219 / 9235
