Algus ei olnud lillepidu

EESTLANE VÄLISMAAL • Kui riigitelevisiooni „Pealtnägija” saade oli eetris olnud, uurisin vastavaid kommentaare. Eesti Päevalehe kommentaarid olid eestlaste kohta küllaltki heatahtlikud ning positiivsed, kuid kõlama jäi järeldus: Madissonid tulid, nägid ja võitsid. Muidugi on meil olnud omajagu vedamist ja õnne, kuid tehtud on palju tööd ning nuputatud, kuidas rahatuina hakkama saada, ellu jääda. Algus ei olnud mitte mingi lillepidu, oli vaeva, raskuseid ja meeleheidet. 2010. aasta lõpus oli ilm väga vihmane, rõske ja muidu nukker. Katus oli küll pea kohal, kuid toad suitsunud, täis grafiteid, kõikjal laga ja rämps. Lõpuks hakkas piinama ka rahapuudus. Süüa tegime lõkkel, kuna raha gaasi ostmiseks ei olnud.

Nüüd julgen tunnistada meie tollast nõrkust: ühel hetkel sai kõigest kõrini, olime valmis minema lähima mäe otsa ja sealt alla hüppama. Kuid Eestisse tagasimineku mõtet ei tulnud kordagi – pigem surm kui häbi, kartellimeedia näägutamine ja eestlaste põlgus: „Läks bravuuriga minema, kuid tuli saba sorakil tagasi!” (Varsti pärast meie lahkumist ilmus Õhtulehes vastavasisuline lugu, mille kommentaariumis mõnigi kirjutas, et küll Madissonid varsti tagasi tulevad – ei saa välismaal hakkama.) Tutkit, meie politseiriiki mõnitamise ja tagakiusamise kätte ei lähe iial! Meie väärikust Toompuiestee seltskond enam kunagi jalge alla tallata ei saa!

Pärast kolmekuningapäeva tuli taas päike välja, pikk vihmaperiood (mille nahka läksid jõulud ja uusaasta) oli lõpuks ometi lõppenud. 9. jaanuaril võtsin platsil, millest hiljem veranda sai, rõõmsatujuliselt päikest. Tuju paranes, mõte hakkas liikuma – kust saada raha, kuidas süüa?