Andaluusia – selle võlu ja häda

EESTLANE VÄLISMAAL • Pärast kaks aastat elamist Hispaanias, täpsemalt Andaluusias, pean ausalt tunnistama, et mida kauem me siin elanud oleme, seda meeldivamaks see elu on muutunud. Kuna Hispaania on võrreldes Eestiga nii pindalalt kui ka elanike arvult võrreldamatud, siis tuleb edaspidi jutt Andaluusiast, ühest 17 Hispaania autonoomsest ringkonnast oma lipu, parlamendi ja valitsusega. Ülejäänud Hispaaniast tean nii palju, mida kirjutavad sellest Costa del Solis ilmuvad ingliskeelsed ajalehed, mida analoogselt Tallinna Pealinnale/Stolitsale kord nädalas tasuta jagatakse. Oleme Andaluusias mõnel pool ka ringi sõitnud, seega mingil määral tuttavad kuulsamate linnadega.

Portugaliga nii pindalalt kui ka rahvastikult peaaegu ühesuurune Andaluusia on Hispaania suurimaid ajaloolisi piirkondi oma tugevate mauri sugemetega nii arhitektuuris kui ka kultuuris. Selle Vahemere rannik kuulub ainukesena Euroopas subtroopilisse kliimavöötmesse, mistõttu siin aasta läbi kõik õitseb ja rohetab. Suurem osa puid on igihaljad. Tavaline talvine temperatuur on 12-14 kraadi, nii et kui päike väljas, võib käia lühikestes pükstes, T-särgiga ja varbavahedega (mida briti turistid aasta läbi ka teevad). Tegelikult on päikesepaistelisi ilmu aastas keskmiselt 320 päeva, milles ma 2010/2011. aasta talvel küll kahtlesin.

Need read, mida praegu loete, on kirjutatud tänavu augustis, mil väljas oli parajasti 38-40 kraadi kuuma (tänavune august oli kaheksa-üheksa kraadi tavalisest soojem, nagu kommenteerivad lehed) ja mil ennustati taolist kuuma jätkuvat veel septembriski. Nii peeti Andaluusias igapäevaselt kella 14–17 vahel siestat ja selleks ajaks pandi paljud väiksemad poed kinni.