Elu, olu ja kombestik (jätk)

EESTLANE VÄLISMAAL • Kuna Hispaania on turismimaa, teisel kohal peale Prantsusmaad Euroopas (läinud aastal on meie maad külastanud juba 60 miljonit turisti), siis püütakse turistidelt kätte saada viimane kui sent. Näiteks on turistil pangaarve avamine üsna kulukas, tasu eest saad raha sisse panna ja välja võtta, lisaks võetakse maha ka kahe aasta eest mingi eriline tasu, sama on postipaki saatmisega. Kui mu tuttavad tahtsid postpakki saata, siis selgus, et meil residenciat omades oleks see olnud poole odavam.

Ükskord läks mu naine baari õlut jooma. Ettekandja küsis: „Kas ainult sulle?” Sai õlle kätte euro odavamalt! (Oleme ju siin iga päev ringi liikunud kahe aasta vältel, näod kõigile tuttavad, teatakse, et oleme need „hullud” eestlased, kes hõivanud aastaid tühjana seisnud tondilossi.)
Kui lähed hommikul vara linna liikuma, kui vastutulijaid vähe, siis ei maksa imestada, kui võhivõõras inimene sind teretab. Taolist kommet kohtasin viimati Eestis Lihula vallavanemaks oleku ajal, kui koolipoisid (kes politseimasinate kumme samba äraviimise ajal 2004. aastal puruks torkasid) kõik üksmeelselt mind teretama kukkusid.

Kindlalt võib väita, et hispaanlased on tõeline spordirahvas. Ega maailma ja Euroopa meistritiitel jalgpallis tulnud niisama tühjale kohale – jalgpall on siin väga populaarne. Euroopa meistritiitli saamise järgmise päeva hommikul tervitasime tuttavaid hispaanlasi: „Viva España!” Hispaanlased olid väga liigutatud. Jalgpalli mängivad hallipäised 50aastased veteranid ja viieaastased poisikesed, kel kõigil oma meeskonnad on. Laupäeviti mängivad meie linnaosa staadionil palli omavahel neegervõistkonnad.