KÜSIMUS–VASTUS • Rahvusvahelisel areenil on kogumas tuure Süüria konflikt, kus ühelt poolt USA ja tema liitlased, kelle hulka kuulub Eesti, toetavad valitsusvägede ründamist. Teiselt poolt pooldavad Venemaa ja tema liitlased Süüria kodusõja lahendamist nii-öelda rahumeelsel teel, ilma sõjalise sekkumiseta väljastpoolt.

Kuivõrd Eesti on USA sõjaline liitlane ja konflikti korral oodatakse Eesti sõjalist panust Süüria konfliktis ning kuivõrd Eesti sõdurite saatmise Süüriasse otsustavad kõrgeima võimu (rahva poolt valitud esindajad) ehk Riigikogu liikmed, siis küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt, mida nemad arvavad Eesti poiste saatmisest Süüriasse. Küsimused olid järgmised:

1. Kas peate vajalikuks Süüria sõjapõgenike toetamist. Miks? 2. Kas peate vajalikuks sekkumist Süüria valitsusvägede ja mässuliste vahelisse konflikti? Miks? 3. Kas toetate Eesti sõdurite saatmist Süüria sõjakoldesse? Miks?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Pean küll vajalikuks Süüria sõjapõgenike toetamist ning neile riiete ja igapäevaeluks vajaliku saatmist. Tunnustan neid inimesi ja organisatsioone, kes korjandusi korraldavad ning seda vabatahtlikult teevad. Lapsi ja naisi peab ikka toetama.

Meie küll ei pea sekkuma Süüria valitsusvägede ja mässuliste vahelisse konflikti vähemalt seni, kuni pole lõpuni selge, et kes selle keemiarünnaku korraldas. Kui üldse meie poolt konfliktis osaleda, siis saab seda teha ainult ÜRO mandaadi alusel.

Ei toeta ka meie sõdurite Süüriasse saatmist ja pooldan seda, et konflikt lahendatakse rahumeelselt ning Süüria allutab oma keemiarelvad rahvusvahelise kontrolli alla.

Rein Randver (SDE): Konflikt Süürias on araabia kevade jätk. Relvakonfliktide ja keemiarelva kasutamise tagajärjel on hukkunud tuhandeid inimesi, haavatuid enamgi veel. Kohalike elanike olukord on väga keeruline. Eesti on osutanud humanitaarabi Süürias kannatanutele ja ka põgenikele.

Olukorda püütakse lahendada poliitiliste, diplomaatiliste läbirääkimiste teel. Kahjuks on möödunud palju aega ja lahendusi ikka ei ole. ÜRO julgeolekunõukogus ei ole saavutatud kokkulepet. Suurtel riikidel on omavahel erisusi ja niinimetatud Süüria regiooni riikidel on erinevad huvid.

Loodan, et konflikti osapooled sõlmivad vaherahu ja läbirääkimised jätkuvad ning lõpevad edukalt.

Urmas Klaas (Reformierakond): Süüria kodusõda ei puuduta vaid Süüriat. Arvestades sealset keemiarelva rünnakut, võib oht Süüriast kanduda täiesti reaalselt ka meile või meie vahetusse lähedusse. Pange tähele, et keemiarelvad on maailmas keelustatud! Toetan Eesti ametlikku seisukohta, mille järgi peame oluliseks Süüria keemiarelvavarude hävitamiseks sõlmitud kokkuleppe kiiret ja edukat elluviimist. Raamleppe elluviimiseks on vajalik range ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon, mis käsitleks ka kokkuleppe võimaliku mittetäitmise küsimust.
Keemiarelva kasutamine on rahvusvahelise õiguse väga tõsine rikkumine ja kuriteo sooritajad peavad vastavalt rahvusvahelisele õigusele karistatud saama. Leian, et välisminister Urmas Paeti seisukoht, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus peab nende üle õigust mõistma, on igati asjakohane.

Eesti on kõrge autoriteediga rahvusvaheliselt lugupeetud riik. Meie kohus on reageerida sellisele massimõrvale, sest me ei saa lubada ükskõiksust. Ükskõiksusel on see halb omadus, et ta kasvab kiiresti ja märkamatult. Suhtumine, et Süüria on meist kaugel ega puutu meisse, võib ükskord hukutada ka meie iseseisvuse. Vaevalt me oleksime praegu iseseisev riik, kui 20 aasta eest demokraatlikel riikidel oleks meist ükskõik olnud.

Süüriast on nüüdseks põgenenud üle kahe miljoni inimese ning hukkunute ja põgenike arv kasvab iga päev. Eesti jätkab humanitaarabi andmist Süüria põgenikele. Ühtpidi on see meie kui rahvusvahelise kogukonna liikme kohus. Teisalt on siin ka praktiline moment, sest mõttekas on toetada ja aidata oma kodumaale lähemale põgenenud inimesi, et nad saaks hiljem oma koju naasta. Iga abiga venitatud päev teeb olukorra hullemaks ja lõppkokkuvõttes kulukamaks.

Eesti sõdurite saatmine Süüria kodusõtta pole teema. Jutt käib ikka poliitilisest lahendusest.

Meelis Mälberg (Reformierakond): On väga selgelt Eesti huvides, et ükski sõjaline konflikt ei jääks rahvusvahelise üldsuse tähelepanuta. Olles ise aktiivselt osalised rahumeelsete lahenduste otsimisele, tagame, et meie vastu ega meie lähistel ei kasutataks erimeelsuste lahendamiseks relvi.

Süüriasse Eesti sõdurite saatmist pole arutatud. Tsiviilisikutest sõjapõgenike abistamine on vajalik ja mõistlik. Eelkõige on siiski vaja saada olukord kontrolli alla.

Ülo Tulik (IRL): 1. Hu-manitaarkriis on Süürias süvenenud kiiresti, mistõttu on iseenesestmõistetav, et rahvusvaheline kogukond peab sõjapõgenikke igakülgselt abistama ja toetama. Oma võimaluste piires on seda teinud ka Eesti.

2. Süüria konflikti puhul praegu head lahendust paraku võtta ei ole. Peame toetama kõiki rahvusvahelisi jõupingutusi keemiarelva leviku piiramiseks ja eelkõige poliitilise lahenduse leidmiseks Süüria kodusõjale.  

3. Sellest on hetkel vara veel rääkida, suure tõenäosusega seda vajadust ei tule.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Toetama peab hätta sattunud inimesi, kaasa arvatud sõjapõgenikke, alati, aga selleks ettenähtud viisil ja korras.

Sekkumise põhjendus sõltub paljudest asjaoludest: kes on sekkujad, millised on kellegi usulised ja poliitilised veendumused ning sõjalised võimsused. Sellest on palju kirjutanud teemast hästi informeeritud isikud.

Ma ei toeta kindlasti eesti sõdurite saatmist Süüria sõjakoldesse.

Kalvi Kõva (SDE): Süüria kodusõja eest on praeguseks võõrsile siirdunud üle kahe miljoni põgeniku. Lisaks sellele on oma elukohast olnud sunnitud lahkuma hinnanguliselt viis kuni kuus miljonit sisepõgenikku. Enamik sõjapõgenikest on siirdunud naaberriikidesse – Jordaaniasse, Türki, Liibanoni, Põhja-Iraaki. Umbes kaks kolmandikku põgenikest on naised ja lapsed. Tegemist on tohutu ulatusega humanitaarkriisiga, mille leevendamine käib regiooni riikidele üle jõu, seega on rahvusvahelise kogukonna abi kindlasti vajalik. Eesti on humanitaarkriiside leevendamises osalenud seni peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu antava rahalise ja humanitaarabi näol.

Kodusõda, mis algas ülestõusuna Bashar al-Asadi valitsuse despootliku poliitika vastu, on üha enam muutumas usuliseks ja etniliseks konfliktiks. Asadi-vastane sunniitlik opositsioon on väga lõhestatud ning seal on esindatud mitmed fraktsioonid, mis esindavad äärmuslikke islamistlikke vaateid ja omavad lähedasi sidemeid al-Qaedaga. Nende grupeeringute eesmärk ei ole Asadi langemise järel mitte demokraatlik Süüria, vaid äärmuslik islamirežiim. Seetõttu ei soovi demokraatlik maailm ka Süüria opositsiooni sõjaliselt toetada.

Kindlasti peab rahvusvaheline avalikkus olema valmis astuma samme, et välistada keemiarelva edasist kasutamist. Teadaolevalt on Süüria valitsusel umbkaudu 1000 tonni keemiarelva (sinepigaasi, sariini jm), Süüria ei ole ka ühinenud keemiarelva keelustamise leppega. Keemiarelva kasutamine on rahvusvahelise õiguse kohaselt ränk sõjakuritegu, lisaks ei saa maailm riskida võimalusega, et kaose jätkudes satub keemiarelv mitteriiklike terrorirühmituste kätte või et seda kasutatakse teistes regionaalsetes konfliktides, nagu näiteks Süüria konflikt Iisraeliga Golani kõrgendike pärast.

Eesti sõdurite saatmist Süüria sõjakoldesse ei toeta. Ükski lääneriik ei ole huvitatud oma maavägede saatmisest Süüria prognoosimatu lõpuga kodusõtta. Ükski liitlasriik ega organisatsioon ei ole Eestilt ka palunud sõjalist panustamist. Küll on Eesti ohvitserid juba aastaid osalenud ÜRO UNTSO missioonil Lähis-Idas, mis hõlmab ka Süüria ja Iisraeli piiril asuva Golani kõrgendiku julgeolekuolukorra monitoorimist. Sellel missioonil osalemise jätkumist pean ma mõistlikuks ja olen seda missiooni Riigikogu suures saalis korduvalt kaitsnud.

Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Heimar Lenk (Keskerakond) ei  vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.
Inara Luigas (MTÜ Demokraadid) ei vastanud.