JUHTKIRI Jõulude aus nägu

Jõuluaeg on paradokside aeg. See on aeg, mil akendel süttivad küünlad, kaubanduskeskustes kõlavad tuttavad meloodiad ja justkui vaikimisi eeldatakse, et inimesed muutuvad pehmemaks, lahkemaks ja tähelepanelikumaks. Ootame kinke, nii neid, mida saab pakkida paela ja paberi sisse, kui ka neid, mis ei mahu karpi ehk märkamist, hoolimist, mõistmist. Samal ajal ootame ka headust, vahel lausa kinnitust, et maailm pole lõplikult kalk ja küüniline paik.

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedias üha sagedamini näha postitusi, kus heategijateks hakanud pakuvad tasuta asju, maksavad kellegi arve, viivad tundmatule lapsele kingituse või täidavad jõulusoove. Need lood koguvad tähelepanu ja südameid. Kuid nendega koos kerkib ka küsimus: miks? Kas tegemist on siira sooviga kellegi päeva paremaks teha või püüab andja hoopis parandada iseenda nähtamatuid hingehaavu? Tõde võib olla kusagil vahepeal. Inimene, kes annab, saab sageli ise sama palju, tunde, et ta on vajalik, et ta suudab midagi muuta, kas või hetkeks.

Samas ei saa mööda vaadata sellest, et paljude jaoks pole jõuluaeg sugugi muretu. Räägitakse, et inimeste rahaline seis on keeruline, ja seda kinnitavad ka märgid argipäevast. Pandimajad teevad rekordkäibeid, asju arutatakse ellujäämise, mitte unistamise keeles. Headuse virvarri kõrval käib vaikne, kuid visa toimetulek. Ja just siin, kus lootus ja vajadus põimuvad, tekib ka pettuste pinnas. Elame pettuste ajastul, mis ei tee jõuludele erandit. Pettusi kohtab isegi jõululoosides, seal, kus peaks valitsema rõõm ja mängulisus. Milleks? Kas selleks, et saada kingitus kellelegi teisele? Või iseendale? Ja kas südametunnistus ei jää seejuures vaevama?

Jõulud ei peata elu. Kuigi on annetamise tippaeg ja loomade varjupaikadesse satuvad ka need, kes muidu sinna kunagi ei jõua, ei kao kuskile ka argised mured. Arutatakse toimunud petuskeeme, tehakse otsuseid, mida edasi lükata ei saa, või harjutakse nendega elama, olgu need siis valusad või paratamatud. Pühad ei vabasta vastutusest ega vajadusest eristada siirust manipulatsioonist.

Mis on siis jõuluaeg? Kas see on veel ehe? Võib-olla ei seisne ehtsus täiuslikkuses ega laitmatus headuses, vaid aususes. Aususes tunnistada, et oleme väsinud, vahel eksivad, vahel isekad, aga siiski võimelised hoolima.