ARVAMUS

Järgmine nädal on Eesti parlamentarismile väga oluline. Riigikogu rahanduskomisjon hakkab 7. novembri istungil arutama riigieelarve eelnõule esitatud muudatusettepanekuid. Ees seisab tõeline Heraklese vägitegu. Tähtajaks laekus fraktsioonidelt ja riigikogu liikmetelt kokku sadu muudatusettepanekuid. Komisjoni esimees Annely Akkermann on lubanud, et otsuste langetamisel tehtud ettepanekute üle võetakse arvesse nende sisu vastavust eelarves püstitatud eesmärkidele ja millised on pakutud katteallikad.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) saadikud esitasid riigieelarvele umbes 700 muudatusettepanekut. Peale selle veel ligi 2000 ettepanekut neile seaduseelnõudele, mille vastuvõtmiseta ei saa eelarvet heaks kiita.

Keskerakond tegi 30 muudatusettepanekut ja Isamaa esitas lausa alternatiivse eelarve. Paistab nii, et olemas on üsna laiaulatuslik konsensus selles, et riigieelarve eelnõu ei ole vastuvõtu kõlblik. Kolmapäeval läksid liikvele esimesed kuuldused, et valitsusliit tahaks eelarve vastuvõtmise taas siduda usaldusküsimusega, aga selle võtte taaskasutamise eest on hoiatanud president Alar Karis.

EKRE esimees Martin Helme ütles, et arvestades Eesti majanduses seitsmendat kvartalit jätkuvat majanduslangust, on maksutõusud halvim viis eelarve täitmiseks. Makse tuleks langetada, et majandus saaks kasvada ning maksutulu selle arvelt suureneda. Pealegi peaksid eelarve ja majanduspoliitika keskenduma inimeste aitamisele.

Rahanduskomisjoni keskerakondlasest aseesimees Jaak Aab peab oluliseks majanduse elavdamist riiklike investeeringutega. Sinna kuuluvad rahaeraldised teehoidu ja kohalikele omavalitsustele.

Isamaa esimees Urmas Reinsalu ütles, et valitsuse esitatud eelarve eelnõu ei vasta Eesti majanduse ega inimeste toimetuleku huvidele.

Isamaa loobus tuhandetest ettepanekutest, et mitte muuta valitsuse elu kergemaks, sest võimuliidul avaneb nii võimalus võtta eelarve vastu kahe, mitte kolme lugemisega, kui see siduda valitsuse usaldusega. Teisisõnu oli Reinsalu väga kriitiline EKRE muudatusettepanekute laviini suhtes. Iseenesest on Isamaa alternatiivses eelarves päris palju asjalikke ettepanekuid, mis aga lähevad täielikult vastuollu võimuliidu plaanidega.

Isamaa aseesimees ja riigikogu liige Riina Solman ütles, et nende ettepanekud parandavad eelarvepositsiooni, riigiaparaadi ja bürokraatia kärped võimaldavad ära jätta maksutõusud ja investeerida majanduse elavdamisse ning inimeste toimetulekusse.

Reformierakonna võimupartnerid sotsid ja Eesti 200 pole veel midagi kostnud. Nendele sobib üha enam suu vett täis olek.

Paistab nii, et mõrudalt naljatades tuleks öelda, et Eestis peavad kõik maksud jõustuma siis, kui need välja käiakse, sest muidu muutub valitsus väga aplaks. Nii on minemas automaksuga, mida esiotsa plaaniti koguda 120 miljonit eurot ja nüüd alates 2025. aastast hoopis 230 miljonit eurot aastas.

Võrumaa Teataja avaldas oma eelmises numbris uudise sellest, et rahandusminister Mart Võrklaev tuli avalikkuse ette täpsustatud automaksuga, mis ilmselgelt on suur löök paljudele inimestele, kellele auto on hädavajalik. Oleme varem kirjutanud, et ministrihärral pole õiget ettekujutust, milline on elu väljaspool Tallinna ja selle „kuldset ringi”, sest teadmise korral Eesti elust ei püüaks ta inimestest teha sunniga jalamehi.

Kiidame siinkohal opositsiooni, kes on aru saanud, et automaks lööb vaesemaid ja maal elavaid inimesi, samuti suurperesid. Vähemalt vastuseisus automaksule on opositsioon ühel meelel. Keskerakonna endine esimees Jüri Ratas tõi esile, et käibemaksu ja kütuseaktsiisi tõus juba niigi mõjutab nii auto ostmist kui ka edasist ülalpidamist. Isamaa esimees Urmas Reinsalu rõhutas, et Võrklaeva plaan tähendab seda, et Eesti peredele muutub auto pidamine üle jõu käivaks, see halvab liikuvust ja vabadust ning tõstab elukallidust.

EKRE esimees Martin Helme toonitas, et automaks lööb peamiselt maapiirkondi, kus on vaja suuremat ja võimsamat autot, lööb suurperesid, kes ei mahu väiksesse autosse ära, ning vaesemaid inimesi, kes ei suudagi enam uuemat autot osta. See, kuidas Reformierakond üritab inimesi vaeseks teha, on juba muret tekitav.

Reformierakonna võimupartner Eesti 200 söandas viiksatada, et nad sooviksid automaksu eelnõu koalitsioonikaaslastega edasi arutada, kuna selles on murekohti. Eesti 200 ise on paras murekoht, sest kui Reformierakonnal on reitingutabelites veel küllalt ruumi kukkuda, on Eesti 200 piir käes ja nina peaaegu vastu riigikogu künnist.

Mida kaugemale keskuslinnadest, seda enam sõltuvad inimesed oma igapäevaelus autost. Ühistranspordile ei saa loota kahel põhjusel: bussipeatused on kaugel ja bussid ei liigu või siis harva ning ebasobivatel aegadel. Reformierakonna mõte sundida rahvast minema kondiaurule ja kaeramootorile võib olla roheoriginaalne, ent mitte jätkusuutlik.