ARVAMUS

Võrumaal on lahti rullumas seninägematu tragöödia, mis mõjutab suure hulga inimeste elu ja saatust. Kuidas täpselt, see on alles selgumas. Kaitseministeerium hakkab laiendama Nursipalu harjutusvälja. See tuleb nii mastaapne, et neelab enda alla tuhandeid hektareid maid ühes põlistaludega. See otsus sai alguse juunis Madridi tippkohtumisel, kus otsustati, et NATO tugevdab oma idatiiva kaitset. Eesti kuulub sellesse tiiba. Kaitse tugevdamine tähendab, et Eestis tuleb laiendada harjutusvõimalusi.

Harjutusvõimalusi on vaja laiendada, sest väljaõpe muutub tulevikus intensiivsemaks. See on põhjustatud mitmest asjaolust: maakaitse suureneb, ajateenijate arv kasvab 2026. aastaks 4000 inimeseni, ja kui tahame siia liitlasi, vajame ka paiku, kus harjutada. Enamgi veel, ideaalis nähakse, et Eestis võiks olla brigaadisuurune liitlasüksus. Vähem oluline pole seegi, et USA president Joe Biden teatas NATO Madridi tippkohtumise järel sedagi, et ameeriklaste üksused hakkavad Eestis ja teistes Balti riikides roteerudes väljaõppel käima.

Ei maksa küsida, miks ei minda väljaõpet tegema 12 000 hektari suurusele keskpolügoonile, kus on seni toimunud suuremahulisem ja keerukam taktikaline väljaõpe. Keskpolügoon on ülekoormatud ja kaitsevägi ei mahu juba praeguse isikkoosseisu juures sinna ära. Seda, et uut harjutusala on juurde vaja, on räägitud aastaid. Nüüd asutakse tegudele.

Võru on riigikaitsele oluline

Tuletan meelde, et kaitseväe oluline osa, 2. jalaväebrigaad asub Lõuna-Eestis. Ajateenijate väljaõpe toimub Võru linnas asuvas Taara linnakus ning lihtsamaid harjutusi tehakse üle 3000 hektari suurusel Nursipalu harjutusväljal. Viimastel aastatel on 2. jalaväebrigaadi pumbatud suuri summasid, et seda nii-öelda järele aidata. Suurematest masinatest ja võimsamatest relvadest on aga vähe kasu, kui seda kõike ei saa tundma õppida. Niisiis on suurem harjutusväli lausa hädavajalik, et mehed saaks uusi võimekusi korralikult katsetada ja läbi mängida.

Eemalt vaadates tundub see kõik väga loogiline ja iseenesestmõistetav. Kohalikudki on üldjuhul olnud kaitseväe poolt ja mõistnud nende vajadusi. Sedapuhku on asjaolud teised.

Kaitseministeerium ei jaga lisainfot Nursipalu harjutusvälja laiendamise kohta, põhjendades seda sellega, et tegevuskava ja laiendamise ulatus ei ole lõplikult paika pandud. Hoolimata sellest on kohapealsed meeleolud rohkem kui ärevad.

Esimene kohtumine ministeeriumi ja omavalitsusjuhtide vahel on toimunud. Isegi kui seal vahendatud info oli mõeldud esialgu vaid väikese ringkonna jaoks, on hakanud jutud harjutusvälja laiendamisest levima kiiremini kui tuli kevadises kuluheinas.

Levitajaks ei ole juhuslikult külamehed, vaid volikogude liikmed ja riigikogu liikmedki. Keegi tunneb kedagi, keegi poetab kellelegi sõna ja hüsteeria ongi majas. Kohalikud on näost kaamed ja šokis. Lõpuks puudutab asi märkimisväärset arvu maaomanikke ja kohalikke elanikke, kellest mingi osa on sunnitud oma kodust lahkuma.

Võrumaa tragöödia

Üks talunik, kelle talu jääb üsna kindlalt tulevase harjutusvälja alla, ütles, et ta pole suutnud nädal aega tööd teha. Igasugune motivatsioon olevat kadunud. Teine sööb rahusteid ja uinub õhtul unerohtude abil. Mitte miski nende elus pole enam endine.

Need ei ole inimesed, kes on kolinud maalt linna või soetanud kinnisvara uuselamurajoonis. Nad elavad oma taludes kolmandat või neljandat põlve. Viies on peale kasvamas. Nende juured on seal sama sügaval kui taluõues sirguval tammel. Nad on oma maaga üks. Nad on peremehed.

Peremehi ei saa korterelamusse ümber asustada. Vihasemad neist küsivad, mis õigusega tullakse neilt nende elutööd käest rebima. Nad on valmis seisma oma koduuksele ja sinna jääma. Samal ajal nad teavad, et riigil on see õigus ja kuigi kaua nad oma uksel seista ei saa.

Nii on Võrumaal lahti rullumas seninägematu tragöödia, mis mõjutab suure hulga inimeste elu ja saatust. Kuidas täpselt, see on alles selgumas. Seda enam on lausa kahetsusväärne, et nii tundlikul teemal on lastud hakata oma elu elama.

Tahaks öelda, et nõrk kommunikatsioon. Ei saa tulla kohale, informeerida käputäit inimesi, pidada edasise info andmise osas pikka pausi ja loota, et info ei hakka levima. Kohalikud on juba üles köetud. Pöördutud on riigikogu liikmete poole, kes utsitavad allkirju koguma ja mässu tõstma, teised on saatnud info „Pealtnägijale”, ikka selles usus, et Mihkel Kärmas suudab inimesed paratamatusest päästa.

See on just see, mida ilmselt kaitseministeeriumis kõige vähem sooviti ja mis ometi on nüüd käes, rääkimata inimestele põhjustatud murest, stressist ja painavast praadimisest, et mis siis tegelikult saab. Kohalikud peavad toituma küla peal kuuldust ja kuuldavasti on need jutud võtnud juba võimsad mõõtmed. Selles osas tuleks nüüd ministeeriumil kiiresti midagi ette võtta.

Inimesed vajavad nõu ja abi

Kohalikele tahaks öelda: rahu, ainult rahu. Kui hirmutav ka kogu see info poleks, prooviks enne ministeeriumi lõplikud plaanid ära oodata. Muidugi tuleb kogu protsess äärmiselt keeruline ja valus, sest fakt on see, et kui arvasime siiani, et maksame kollektiivselt Ukraina sõja eest, taludes inflatsiooni ja energiakandjate kriisi, siis nüüd selgub, kes selle sõja eest meil tõeliselt maksavad.

Ma olen suurema osa oma teadlikust elust olnud kahe tulejoone vahel: ühel pool riik, teisel pool inimesed. Tõsi, riik on 20 aasta jooksul oma läbirääkimise taktikat muutnud. Pigem ikka paremuse poole, ent lihtsad inimesed, kes jäävad suurte muutuste ette, kipuvad ikkagi püsima nõrgemal positsioonil.

Mul on terve hulk ettepanekuid, millega on oodatud liituma kõik, kes tunnevad, et tahavad selles protsessis toetada neid inimesi, kes maksavad sõja eest palju kõrgemat hinda kui teised.

Riik saadab inimestega läbi rääkima professionaalsed läbirääkijad, ka inimesed vajavad professionaalset läbirääkijat, kes suudaks kainelt ja külma närvi säilitades seista nende õiguste ja vajaduste eest.

Kohalikud vajavad igakülgset juriidilist abi, et mõista protsesside keerukust ja vältida süsteemi lõksu jäämist. Näiteks: kuidas lahendada olukord, kui maja on koormatud laenuga või mida teha kallite traktorite liisingutega? Kes peaks tagama müümisele minevatele kariloomadele õiglase hinna ning, mis peamine, kuidas näeks välja õiglane maadevahetus?

Riigil on küll lademetes metsa, aga põllumaad mitte. Üleüldse on riigis põllumaast suur puudus. Sel juhul pakutakse ilmselt raha, aga siin vajavad inimesed kindlasti abi, et pakutu oleks kooskõlas tegeliku väärtusega. Lahendused peaksid olema paindlikud, sest inimesed on erinevad: üks tahab raha, teine uut talukohta, kus rajada uus elu.

Inimesed vajavad igakülgset nõustamist. Üks talunik ütles mulle, et tegelikult vajaks ta juba praegu psühholoogilist abi, sest kõike on liiga palju. See võiks tulla läbirääkimiste paketiga riigilt kaasa. Nii liiguksime edasi mitte inimestest üle sõites, vaid neid igati toetades. Eks siis näis, kas seekord saab paremini kui ei kunagi varem.

Kommentaar ilmus esiotsa Eesti rahvusringhäälingu portaalis www.err.ee.

Kalevi alt välja nr 40 Viimastel nädalatel leidis aset mitu sündmust, mida enam kuidagi peast välja ei saa.

Esimene. Vikerraadio südapäevasaates „Uudis+” saab enne kella kahte sisse helistada. See on hea aeg, et tõmmata vahetult kaasa saate kuulajaid. Ei ole otse-eetris juhtunud kuulma, et inimene alustab kõnet oma probleemi nägemusest ja siis jõub küllap endalegi ootamatult nii kurva tõsiasjani, et hakkab nutma … Õnneks oli saatejuht väga professionaalne, suutis jutu lohutusega edasi viia ja sujuvalt lõpetada. Ei suuda seda unustada ja peast välja visata. Nii tõsine ja vahetu oili kõik, et kuigi raadio pilti ei näita, on kurb pilt silme ees.

Teine. Peretoetused. Kaks naist stuudios räägivad, et kui kahe lapsega pere saab alates uuest aastast ehk paari kuu pärast toetust 80 eurot kuus, siis kolme kuni kuue lapsega pere 600 eurot, seitsme ja enama lapsega pere saab kuus 800 eurot. Kaks naist täitsid saateaega sellega, et 600 eurot kolme- kuni kuuelapselistele peredele on palju!? Naised kordasid küll, et neil ei ole kahju, et suurperesid toetatakse, kuid kahe lapse (80 €) ja kolme lapse (600 €) vahe on liialt suur!?

Ei lugenud ka midagi, kui juhiti tähelepanu, et tegu on peretoetusega, sest suur pere on võtnud endale laiemas plaanis raske ülesande hoida, kasvatada üles, koolitada ja oma lapsed eluteele saata, hiljem lapselapsi hoida jne, jne.

Vigased pruudid?

Rahva seas on liikvele läinud väljend vigastest pruutidest, mis olevat olnud meie praeguse olukorra kohta kirjas kuskil ühismeedias.   

Rahvakirjanik Eduard Vilde kirjutas sellenimelise jutustuse juba 1888. aastal. Sadakond aastat tagasi tehti „Vigastest pruutidest” isegi tummfilm ja nagu juhuslikult filmiti sel suvel Matsalu rahvuspargis „Vigaseid pruute”. Kinodesse peaks värske film „Vigased pruudid” jõudma 2023. aasta sügisel.

Küllap igal lugejal on mälusopis oma lugu „Vigastest pruutidest”, kuidas seda igihaljast naljandit siduda aga nüüdisajaga? Üks võimalus on muidugi ära oodata järgmise aasta sügis ja vaadata kinolinal, kuidas seda on teinud režissöör Ergo Kuld.

Elu aastal 2022 pakub veidraid näiteid hulgim.

Kobarkäkk, kohvimasin, vaktsiinid

Kobarkäkk vaktsiinidega. Kahju miljonites eurodes. Süüdi ei ole keegi. Kaks eksharidusministrit. Üks viib koju kohvimasina. Teine maksab koroonatestide eest laia kaarega miljoneid eurosid maksumaksja raha.

Nüüd on ladudesse kogunenud sedavõrd palju vaktsiine (kes tellis), et tuleb valmistuda nende utiliseerimisele, mis on omakorda kallis. Maksumaksja maksab ja nutab!

Võrdsemast võrdsem võrdõigusvolinik

Võrdsusest on mõnus rääkida, kohvi juua ja rääkida, teed juua ja rääkida, näppu viibutada ja siis laia ilma konverentsile sõita. Ainult et väga tahaks olla võrdsemast võrdsem ja valida võimalikult luksuslikum krõbedama hinnaga hotell. Maksumaksja nutab ja maksab!

Elekter oligi põhjendamatult odav!?

Nii ütles ekspresident Eesti Päevaleht LP esikaanel. See hinnang puges    inimestele väga sügavale hinge. Mis on ja mis tähendab, et    põhjendamatult odav? Millega võrreldes?

Küll meenutati siinkirjutajale, et Kersti Kaljulaid on ise agar maksumaksja raha kulutaja ja sel puhul võib-olla ongi tundunud eluolu põhjendamatult odav!? Millest räägivad faktid?

Kersti Kaljulaidi presidendiaeg lõppes 11. oktoobril 2021. aastal ja aasta lõpuni jäänud napi aja jooksul suutis ta kulutada 51 923 eurot. Ajakirjanduses on avaldatud ekspresidentide kulutused 30. aprilli 2022 seisuga ja siin on ekspresidentidest enim kulutanud Kersti Kaljulaid – 46 177,15 eurot.

Vanadel eestlastel on selline ütlemine, et ilma eest (põhjendamatult odavalt) ei saa isegi surnu käest peeru.