ARVAMUS

Homme süüdatakse teine advendiküünal. Jõuludeni jääb veel kolm nädalat. Neljapäeval korraldas Eesti evangeelse luteri kiriku peapiiskop Urmas Viilma Tallinna piiskoplikus toomkirikus advendivastuvõtu ja esines mõtisklusega. Kirikujuht märkis, et muutuvas ajas on oluliselt laiemaks muutunud kiriku kohal olemise tähendus. Venemaa agressioon Ukraina vastu ei jätnud kirikut kõrvalseisjaks. Vastupidi, ulatati abikäsi ja pakuti reaalset abi. Peale kõige muu on partnerite ja koguduste toel eraldatud toetusteks 80 000 eurot, pool sellest on kulunud põgenike vastuvõtule Eestis, pool saadetud Ukrainasse partnerkiriku diakoonia organisatsioonile.

Viilma puudutas valusat tõdemust, et rahvaloenduse kohaselt ei pea 71 protsenti eestimaalastest ühtegi usku nii oluliseks, et mõnda neist südamelähedasemana nimetada. Kas siis advendiküünalde süütamine vastab rahva kultuurilistele ootustele? Miks me üldse tähistame riigipühadena kirikupühi, kui jätame koolis kristluse kui ühe mõjuvaima kultuurikomponendi uuele põlvkonnale piisavas mahus tutvustamata? Õiglane ja mõtlemapanev küsimus peapiiskopilt.

Advendiaeg on ligimestele mõtlemise aeg, sest paraku me argipäeva askeldustes sageli ei märka inimesi, kes on meie lähedal. Ehk nagu selgitas Viilma: heategemise vastuskäitumiseks ei ole mitte kurjad teod, vaid hea tegemata jätmine: silmade ja kõrvade sulgemine ning käte seljataha peitmine, et mitte sekkudes hoida oma turvalist erapooletust. Aga just ükskõiksus sillutab tee hukatusse.

Peapiiskop valutas südant nende tuhandete pärast, kes elavad suhtelise vaesuse piiril. „Kodutu võib olla ka inimene, kes elab kõigi mugavustega elamispinnal, kuid ta tunneb end võõrana,” kõneles peapiiskop. Mitte peavari esmalt, vaid vastuvõtmine, aktsepteerimine ja märkamine on olulised, järeldas Viilma, taunides moodi läinud nähtamatuks muutmist või „pildilt kustutamist”. Me kõik igatseme, et Eesti oleks kodu, kus meist hoolitakse, meid armastatakse, meiega arvestatakse, rõhutas kõneleja.

Advendiaeg on mõtlemiseks. Istudes ahju ees ja oodates, et äsja süüdatud halud kenasti tuld võtaksid, on hea hetk endaga aru pidamiseks. Alustuseks sobib e-kiriku portaalist lugeda seda, mis teedel liikusid peapiiskopi mõtted. Siis teeme ehk järgmisel aastal midagi teisiti, paremini.

Eestis käib juba mõnda aega elav debatt, mida teha kolmandate riikide ehk ennekõike Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõigusega kohalike omavalitsuste valimistel. Ei oskagi öelda, kumb teema on venekeelsetele olulisem: kas võimalus jääda ilma osalemisest kohalikel valimistel või sattuda kohalikel valimistel karmimate keelenõuete alla.

Koalitsioon sellega edasi ei lähe

Isamaa esitas esimesena eelnõu, nõudes kolmandate riikide kodanike hääleõigusest ilmajätmist. Tookord asus Reformierakond äraootavale seisukohale ning sotsiaaldemokraadid väljendasid selgelt oma vastuolekut. Peaminister Kaja Kallas ütleski siis, et see koalitsioon selle teemaga edasi ei lähe. Ehk võimuliidu mõttes olnuks asi justkui klaar. Kuna konsensust ehk üksmeelt pole, siis läheb eelnõu kalevi alla.

Ent siis käis lauale oma eelnõu Reformierakond, kusjuures nemad peataksid hääleõiguse teatud ajaks. Jäänud on selline mulje, et oravad jätaksid valgevenelased mängust välja ja keskenduksid ainult Vene Föderatsiooni kodanikele.

Kolmas võimuliidu liige – sotsiaaldemokraadid – ei näe neil eelnõudel mõtet ja jätaks kõik nii, nagu on.

Reformierakonna ja Isamaa häältest meile ebasõbraliku riigi kodanike häälteõigusest ilmajätmiseks tõenäoliselt ei pruugiks jätkuda. Ent mitte kaua aega tagasi ütles EKRE esimees Martin Helme telekaamerate ees, et kui hääleõiguse eelnõu tuleb riigikogus hääletamisele, siis on nemad poolt.

Selgelt vastu oleksid sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond.

Muidugi võib võimuliit hääleõiguse teemat veeretada nagu kuuma kartulit peost pihku, aga lahendada see tuleb. Pigem varem kui hiljem, sest 5. märtsi valimistega astub suure tõenäosusega üle riigikogu künnise Eesti 200 ja selle erakonna esimees Lauri Hussar on juba teatanud, et juhatuse üksmeelse otsusega on nemadki hääleõiguse äravõtmise poolt.

Eerik-Niiles Krossi eelnõu

Reformierakonna eelnõu autor on julgeolekueksperdist riigikogu liige Eerik-Niiles Kross. Teda tundes võin öelda, et kahtlemata tark ja erudeeritud mees mitmel alal. Riigikogu on kuulutanud Venemaa režiimi terroristlikuks ja riigi terrorismi toetavaks. Kui Eesti Venemaa kodanikust elanik läheb Ukrainasse sõdima Venemaa poolel või toetab sõda, siis jääb ta elamisloast ilma.

Nii ongi tõstatunud küsimus: kas agressorriigi kodanikud peaksid saama valida kohalike omavalitsuste volikogusid? Isamaa jätaks valimisõiguseta nii Vene kodanikud kui ka hallipassimehed ehk kodakondsuseta isikud. Reformierakond hallipassimeestele halastaks.

Õiguskantsler Ülle Madise ei pea julgeolekuohu põhjendust piisavaks ning väidab, et valimisõigust ei saa ära võtta põhiseadust muutmata. Kui Isamaa eelnõust peaks saama seadus, on Madise valmis minema riigikohtusse välja.

Õiguskantslerilt pärineb ka väide, et kohalike omavalitsuste volikogude valimisega ei osale mittekodanikud riigielu suunamisel ja julgeolekut puudutavates küsimustes.

Õiguskantsler eksib selles ega taha tunnistada. Kohalikud volikogud vastutavad mobilisatsiooni korraldamise, elanikkonnakaitse planeerimise, vajalike teenuste tagamise eest, rääkimata presidendi kui riigikaitse kõrgema juhi valimistest.

Kas volikogu, kuhu kuuluvad venekeelsed ja tõenäoliselt suuresti venemeelsed volinikud, hoolitseks rahva julgeoleku eest? Kahtlen. Küsimus ei ole siin üldsegi venekeelsetes Narva ja Sillamäe volikogudes, vaid põhimõttes ja meie suhtumises sellesse, mida moskalid on Ukrainas korda saatnud.

Ära võtta ei saa

Eesti õigusriigina ei luba juba antud õiguste põhjendamatut äravõtmist, on õiguskantsleri üks argumente. Krossi vastuargument on, et kolmandate riikide kodanike valimisõigus ei ole meile kohustuslik, see on antud vaid Euroopa Liidu kodanikele. 13 ELi riigis pole kolmandate riikide kodanikel mingit valimisõigust, nende hulgas Lätis.

Krossi arvates on seadusjärgne kolmandate riikide kodanike valimisõiguse peatamine. Eesti põhiseaduse paragrahvi 156 lõige 2 ütleb, et seadusega võib seada tingimusi kohalikel valimistel osalemiseks. Põhiseadus loetleb õigused, mida riik eri- või sõjaseisukorra ajal ehk julgeolekukaalutlustel piirata ei tohi. Valimisõigus nende hulka ei kuulu.

Kross resümeeris oma eelnõu põhjendusi nii: „Venemaa Föderatsiooni kodanike valimisõiguse peatamine, kuni nende kodakondsusriik sooritab agressioonikuritegu ja teda valitseb terroristlik režiim, on kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega ning vastab Eesti kodanike õiglustundele.”

Mina olen sellise arusaama poolt.

Sotsid on vastu

Siseminister ja SDE esimees Lauri Läänemets raiub kui rauda, et valimisõiguse piiramine pole põhjendatud. Ta rõhutab, et sisejulgeolekust tingitud otsene kõrgendatud vajadus piirata puudub.

Läänemets peab seda kõike valimiskampaania osaks. Seda muidugi ka, aga Reformierakond on lubanud, et kui valimisõiguse piiramine teoks ei saa, siis küsitakse selleks volitusi valijatelt ehk teemast saabki valimiste osa.

Läänemets kardab, et venelastelt valimisõigust võttes loome tegevuspinna mõjuagentidele ja provokaatoritele, kes õhutavad Eesti riigi vastaseid meeleolusid.

Samas ei välista Läänemets, et kui kolme aasta pärast 2025. aasta kohalikeks valimisteks annavad julgeolekuasutused hinnangu, et mittekodanike osalemine valimistel on julgeolekuoht, siis tehakse vastavad otsused kiiresti. Ent miks peaks ootama sellise võimaliku ohu küpsemist? Lõppude lõpuks on Eestil piisavalt jõudu, et mõjuagentidel ja provokaatoritel kõrid pihku võtta.

Eesti peab ennast kehtestama

Eesti ei peaks ootama, et siis tõtata tagajärgi likvideerima, vaid õppida tuleks ennetama. Pealegi oleks ikka kummaline küll, kui laseksime terroririigi kodanikel mingilgi viisil osaleda Eesti elu kujundamisel. Kõigile neile, kes kipuvad valama krokodillipisaraid Vene kodanike pärast, kes on Ukraina ründamisega segadusse viidud ja ei tea, kuidas olla, mida öelda ja kuhu astuda, soovitan vaadata, kuidas on Eestis elavad Vene kodanikud hääletanud riigiduuma ja Venemaa presidendi valimistel. Ikka ülekaalukalt võimupartei Ühtse Venemaa poolt ja sama kindlalt on toetatud presidendina Vladimir Putinit. Elik need inimesed Eestis on kaasvastutavad selles, mis on Venemaast 20 aastaga saanud.

Seegi, et kolmandate riikide kodanikele anti õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimistel, on tööõnnetus. Lausa vihale ajab, kuidas me 1990. aastatel allusime igasugustele vähemuste ja inimõiguste komissaridele (Max van der Stoel 1924–2011, OECD missiooni vähemusrahvuste ülemkomissar 1993–2001), kes Eesti ajaloost midagi teadmata surusid meile peale vale poliitikat. Eesti aga pürgis Euroopasse ja täitis neid nõudeid. Mõned on ajakirjanduses küsinud: kus me oleksime, kui poleks tookord vastu tulnud ja endi arvelt järeleandmisi teinud? Aga Läti ju ei teinud mööndusi ja see kripeldab siin Läti piiri lähedal hingel kõige rohkem.