ARVAMUS

Ise hakkama saamine on pigem positiivne kui negatiivne nähtus. Siiski peaks aru andma, et lõpuni iseolemine võib muuta isekaks või teised osapooled pigem mugavaks.

Koroonaviiruse kevadine puhang õpetas inimestele nii mõndagi, kuid enamik ei olnud valmis selleks, et teine laine uputab veelgi suurema jõuga. Nüüd on see teine laine käes, kuid kahjuks või õnneks on enamik eestimaalasi olukorrast kamaluga isekust kaasa võtnud. Nii tehakse rohkem otsuseid ise, sest terviseameti toona jagatud juhtnöörid tundusid olukorra jaoks liiga ranged, kuid nüüd vastuoksa hoopis liiga lahjad. Tuntakse, et olukorda ei analüüsita piisavalt adekvaatselt ning seetõttu otsustatakse pigem ise hakkama saada selle asemel, et kedagi kuulama asuda. Nii on juba osad inimesed loobunud koroonatestile minemast või julgeta üldse iitsatada, et nad end kehvasti tunnevad või mingil võimalikul moel mõne viirusekandjaga kokkupuudet omavad.

Isekaks õpetab ka muu ümbritsev. Ka kauplusesse minnes soovitatakse hoida distantsi. Kui veel mõni aeg tagasi iseteeninduskassa olemus nii mõnegi kodaniku tigedaks ajas, siis nüüd on saanud just iseteeninduskassadest uus fenomen. Vähe sellest, et ise on tarvis ostelda, piiksutada, tasuda, arveldada. Peale selle on mõnes kaupluses tarvis endale ka ise iseteeninduspult muretseda. Oma mobiiltelefoni on vaja ise äpp installida ning see kasutuskõlblikuks registreerida, pärast mida saab südamerahus päris ise ostudžunglisse sukelduda.

Võiks arvata, et kui müüjatöö peab igaüks ise ära tegema, siis kas ei võiks klienditeenindajad koostada kodused ostunimekirjad, et iseostlejatel sel keerulisel ajal ühtki pisiasja soetamata ei jääks. Nii välistataks see, et poes peab käima rohkem kordi, kui tarvis oleks.

Pärast poodlemist on taas inimesel aeg sukelduda iseolemise maailma, sest kaugõpe sunnib nii mõnegi pereema või pereisa kodus ise lastele õpikutarkusi õpetama. Kui need paar nädalat üle elatud, siis on igaühel võimalus hakata isekeskis jõulupühi pidama ja vana aasta lõpu ootusärevust taga igatsema.

Kevadele läheb üks õige eestlane samuti ise vastu, sest ega ennegi teistest suuremat hoolitud.

Pime aeg hiilib Eestimaal ligi aeglaselt, kuid järjekindlalt. Kui suve lõpuks harjuvad inimesed sellega, et ka õhtuid saab valges veeta, on juba tarvis alustada vastupidise ümberharjumisega. Praegu loojub päike enne kella poolt nelja. Loojangut lihtinimene enamasti ei näe, sest ollakse tööl, ja kui ei oldagi, siis katavad päikest pilved. Suvekuudel alles sellel kellaajal elu algas. Praegu valitseb kottpimedus, mis esiti ei häiri kedagi, kuid hakkab juba vaikselt tüütama.

Mullu oodati novembri- ja detsembrikuud, sest just selleks ajaks oli enamik eestlasi sättinud mõne soojamaareisi. Ei olnud ju mõeldav, et pime ja külm talv saadetakse mööda patareisid laadimata. Nüüd on see käes, tõestatakse võimalust, et tõepoolest on võimalik ka aasta ringi pimedal ja porisel Eestimaal ellu jääda. Olukord on keerulisem reisisõprade jaoks, mitte neile, kes on rahanappuse või soovimatuse tõttu reisidest nii või teisiti loobuma pidanud.

Osa pimedast ajast on üle elatud ja mõned kuud on veel minna. Siis on taas käes harjumatu kevad. Inimene harjub küll kõigega, kuid harjumine nõuab aega. Nii on samamoodi kevadel tagasihoidliku eestlase jaoks katsumuseks see, et valget aega on palju ning et valgel ajal on tegemised ja toimetamised rohkem võõrastele silmadele paista.

Jõulud ja jõulukuu ei ole ilmaasjata. Soojal maal on see ehk boonuseks, kuid meie porisel ning niiskel eestimaa talvel on jõulud ainuke särahetk pimedal ajal, mis aitab selle kardetud aastaaja üle elada ja annab sügisel eesmärgi, mille poole püüelda. Just seetõttu ongi jõulude ajal traditsiooniks kullata end üle säravate ehete või põlevate tulukestega. Paari aasta eest, mil meie maal alles hakati harjuma lumevaba talvega, oli sellel ajal justkui tabu riputada üles elektrilisi vanikuid. Tänapäeval on inimene võtnud uue suuna. Nüüdseks kehtib loogilisem reegel: mida lumevaesem on pimedam aeg, seda rohkem on tarvis pimedust elektri ja muu valgusega hubasemaks muuta ning kompenseerida. Elektrikaunistused ei täida oma funktsiooni ainult siis, kui sirab päike, kas või need mõned tunnid. Seda ei maksa aga karta, sest eelmisel kuul sai päikesepaistelised päevad peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda.