ARVAMUS

Ammu aega tagasi ei olnud eestlane teab mis liikuv inimene. Töid ja tegemisi jagus nii palju, et isegi ei mõeldud sellele, kuhu minna võiks või kuhu mitte. Heal juhul mindi paar sammu talust eemal asuvasse kõrtsi, joodi üks peatäis ja tuldi koju tagasi. Seda juhtus ka harva, kui üldse. Ei tuntud puudust huviringidest, kontsertidest, etendustest, kinosaalidest, kaubanduskeskustest ega muust taolisest. Polnud aega puudust tunda. Elu tuum oli töö ja puhkus oli samuti töö. Spaasse lõõgastuma minna ei tulnud kellelgi pähegi.

Tänapäeval eestlane pigem puhkaks kui teeks tööd. Kuna suure osa töödest teevad ära masinad, jääb vaba aega laialt kätte ja seda soovitakse sisustada millegi meeldivaga. Kodust väljasaamine ei ole enam mingisugune imeline harv sündmus, vaid iganädalaselt plaani võetud meelelahutus. Minnakse välja einestama, nautima kinoseanssi või kaubanduskeskusesse ostlema. Sealhulgas makstakse selle käigus raha, mitte ei teenita. Tehakse tööd selle nimel, et saaks olla ilma tööta ja nautida hüvesid, mida pakub keegi teine.

Tänavune kriisiaeg püüab aga eestlast vägisi juurte juurde tagasi meelitada. Ei tea, kas viga oli üle pea kasvavas õllehinnas, mis periooditi kerkis Tallinna vanalinna lokaalides juba 12 euroni ja mida oli tarvis veidi taltsutada, või hoopiski milleski muus. Inimene ei tunne enam nii palju vajadust meelelahutusasutustes kruiisida. Isegi kui tunneb, siis kuklas vasardab sissesüstitud arusaam, et tegu on ju taunitav. On neid, keda kriisiaeg ei heiduta ja kes käivad uusi koldeid otsimas. Olgu kohtumispaigaks pubi, klubi, spaa või mõni muu asutus. Siiski ainult nendest ei piisa. Enamik suuremaid meelelahutusasutusi, isegi pubid, on inimtühjad. Lõõgastutakse koduseinte vahel või isegi looduses. Kevadine koroonaaeg on jätnud jälje ja kaduv suvesoe distsiplineerib inimesi rutiinsele sügisrežiimile, mille üheks osaks ei peeta enam meelelahutust. Eestlane on end justkui üheksaks järgnevaks kuuks karantiini pannud, arvates, et see ongi üks ainuõige viis ellujäämiseks.

Äärmused ei ole kunagi võitu toonud – eks näis, kas seekord läheb teisiti.

JUHTKIRI Iga endast lugupidav, täie tervise juures olev ja tööealine eestlane käib tööl ning maksab makse. Iga kuu täidetakse oma sissetuleku kohaselt rohkem või vähem riigikukrut. Seda, kuhu saak jaotatakse, lihtinimene tavaliselt ei näe. Või siiski? On selge, et paljud väljaminekud maksurahast on möödapääsmatud ja hädavajalikud. Teisalt on palju otstarbetuid kulutusi, mille mõttetust kõik kinnitavad, kuid mis on siiski mingil põhjusel möödapääsmatud.

Iga inimelu on maailma ees võrdne. Olenemata inimese vanusest, soost või ametikohast on kõikidel õigus elada ja päästeorganid on kohustatud andma oma parima selleks, et elusid hoida ning päästa. Kaasatakse ka vabatahtlikke päästjaid, vabatahtlikke otsijaid, kuid paljud päästeametnikud teevad tööd siiski oma igapäevase leivana. Ei saagi loota, et kogu riik on üles ehitatud ainult vabatahtlikkusele. Tarvis on ka tasu, mis on paljudele põhjendatult tegevuste motivaatoriks.

On hulk neid inimesi, kes oma elu jooksul teenivad keskmisest kõrgemat töötasu, maksavad terve oma tööealise elu kohusetundlikult makse ning teinekord ei näe aega, mil oleks võimalus pensionist oma kukrut täita. Sageli ei ole neil ka lapsi ega teisi riigi toetust vajavaid lähedasi. Need inimesed ei vaja enamasti ka üle korra või paari elus arstiabi, ja kui siiski, siis tasuvad eriarsti vastuvõtu eest samuti oma rahakotiraudu lõksutades.

On ka neid, kes kasutavad ressurssi rohkem, kui on suutnud seda riigi ühisrahakotti poetada. Mõtlematult põletavad nad oma elu ning lähedaste makstud makse. Tagajärgedele mõtlematult kasutatakse iga päev näiteks päästeameti ning politsei- ja piirivalveameti töötunde, kadudes teadmatus suunas ja vaevumata telefonile vastama, sest magatakse välja peatäit iluund. Teinekord otsitakse selliseid süüdimatuid maailmarändureid igast Eestimaa otsast. Need rändurid ei mõista aga ressursside põletamise põhimõtet. Olemata ise kunagi ühiskassat viisakal moel täitnud, ei taibata ka selle tühjendamise põhimõtteid ning sageli kulutatakse pahaaimamatult päevi või lausa nädalaid riigi palgal olevate ametnike töötunde, mille keegi teine kuskil teises Eestimaa nurgas on sunnitud kinni maksma, sest päris tasuta lõunaid ei ole olemas.