ARVAMUS

Andmekaitse ning privaatsus on meie tänapäeva A ja O. Siiski mõnes kohas ei pöörata jälle inimese privaatsusele üldse tähelepanu. Mõni aeg tagasi lausa arvati liigse privileegina olevat see, kui igaühel on oma isiklik töölaud.

Eks katsetamise eest ei saa kellegi peale viha kanda, kuid tulemus oli juba tol ajal etteaimatav. Tööandja võib ju soovida ruumi ja kulude kokkuhoiu mõttes saali mitukümmend inimest külg külje kõrvale töötama panna, aga ennekõike on ju tähtis siiski tööviljakus. Öeldakse ikka, et head ja odavat asja pole olemas. Mõnes kohas peab see ütlus vägagi paika. Nii nagu on vaja kaitsta igaühe andmete privaatsust, on tarvis kaitsta ka igaühe privaatset ruumi. Kolleegid on toredad, aga käsikäes laua taga istuda ei ole enamasti väga meeldiv. Nüüd ollakse uuesti arvamusel, et ka töötades peab säilima igaühe isiklik ruum. Vähem segajaid pidavat tagama produktiivsema töö. Siin tekib küsimus: kas siis näiteks klienditeenindajatele peaks ka tagama rahu ja vaikuse? Et saaks segamatult oma töötunde veeta. See kõlab küllaltki irooniliselt ja võimatult.

Isegi haigla kaitseb oma patsientide privaatsust ja heaolu. Kuigi külastuspiirang on ainult soovituslik, peetakse sellel ajal oma lähedasi külastavaid siiski tabutegijateks. Ka siin on igal mündil kaks poolt. Igas olukorras leiab erandjuhu. Kas surija juurde mineku keelamine on ikkagi inimlik? Teisalt on ju keeruline ja vaat et võimatu ette ennustada, millal kellelgi see viimne hetk käes on.

Jäägem ikkagi normaalsuse piiridesse ja ärgem ajagem juuksekarva lõhki. Muidu olemegi privaatsust taga ajades vastuolulises olukorras, kus patsientegi kutsutakse arstikabinetti haiguse järgi, mitte nimepidi. Selliseks puhuks peaks muidugi enne asutusse sisenemist kõikidele osalistele karnevalimaskid pähe panema, et ka haigust ja nägu kokku ei saaks viia. Ärgem imestagem, kui peagi kutsutakse ooteruumist: „Palume siseneda tuulerõugetes karul”.