ARVAMUS

Seitsekümmend seitse aastat tagasi juunikuus oli Eestimaal üks ärev öö, täis hirmu, jõhkrat sekkumist ja kohtlemist.

Siberi poole vurasid rahvast täis rongid. Mitte lihtsalt rahvas, vaid ühiskonnale kahjulik element, nagu siis oma kuriteo õigustuseks öeldi, kui keegi julges aru pärida. Loomavagunitesse topiti nii naised kui ka lapsed, vastsündinutest eakateni. Mehed enamasti lahutati peredest, paljudele jäigi see viimaseks korraks näha oma kodu, oma pereliikmeid. Lapsed said sellel teekonnal täiskasvanuks, naised hoidsid neid elus, ilma et oleks olnud palakestki süüa anda. Kes vastu ei pidanud, see toimetati rongist välja, võõrasse mulda. Kui sedagi. Tükk paberit ja harilik pliiats olid õnnistus neile, kes selle kaasa olid taibanud võtta, see võimaldas mõtteid kirja panna või üles joonistada, see aitas nälga taluda.

Seitsekümmend seitse aastat hiljem on nii lastel kui ka täiskasvanutel teistsugused probleemid. Kas mul ikka on kõige uuemat tüüpi telefon? Ja miks mu pilt laike ei saa? Ilma interneti, arvuti ja nutitelefonita oskab elada veel ainult vanem põlvkond. Nende hulgas need, kes Siberis käisid ja sealt eluga tagasi tulid. Nälga ei ole tänapäeval juba ammu, probleemiks on hoopis ülekaal. Marketid on toidukaubast nii pungil, et ajab üle ääre, nii kauplustes kui ka vöökohal. Lapsed vaevlevad allergiate käes, kõikvõimalikud toidutalumatused on moodne haigusseisund. Autismi või muu häirega lapsi sünnib järjest enam, rahvas neelab antidepressante ja toidulisandeid. Et organism ikka vajalikud vitamiinid kätte saaks, kõlab õigustuseks. Apteekides on järjekorrad ja meditsiinitööstus õitseb. Lapsed kasvavad vati sees, tööd ei luba teha ei seadus ega vanemate hoolitsev süda. Seitsmekümne seitsme aastaga on mured muutunud, läbi lume ja pakase sooja saamiseks oksasülemiga toa poole sumpav laps kutsuks vanematele kaela lastekaitse. Siberis käinutest on veel elus nii mõnigi, aga kui paljud tänapäeva lastest seitsmekümne seitsme aasta pärast elus on? Või kui ongi, siis kui tervetena? Praegu vaadates tundub, et silmad on ekraanide liigvahtimisest selleks ajaks peast kukkunud, kõrvad kõrvaklappides uugavast muusikast samuti. Kael kõver ja selg küürus. Uued ajad, uued mured.