ARVAMUS

Meie elu muutub järjest kallimaks ja järjest sagedamini tuletatakse meile meelde, kuidas raha järjest rohkem kätte jääb. Huvitav oleks lõpuks teada, mis raha see on, kui hinnad on vähemalt Võrumaal oluliselt nobedamad tõusma kui paigaltammuvad palgad. Kõige rohkem rikub tuju poeskäik ja klienditulva naudivad Võru toidupoed vaid pensionipäevadel ja Humana ehk ka siis, kui saabub „uus” kaup. Kummaliselt käitub riik, kes, olles juba ette plaaninud oma ametnike palgatõusud, punnib üles kütuse- ja elektriaktsiise, andes alamatele märku, et ta ei saa jagu „ahnetest kaupmeestest”. Asjaolu, et justiitsministeerium julgeb välja tulla elatisrahade vähendamise ettepanekuga, et vaadatavaim uudistesaade õpetab teist Eestit poe tagant prügikastist toitu otsima ja meedia promob taaskasutust, pole tegelikult üldse naljakas. Riigifirmadest, mis justkui kuuluksid rahvale, on osatud teha justkui maksuameti filiaalid, mis kutsutud „omanikku” viimast võtma. Usutavasti taipab terasem lugeja, kellest jutt ning oskab märgata, kelle kõrvad paistavad Eesti euroalast oluliselt kiirema inflatsiooni taga.

Eri ametkonnad opereerivad erinevate andmetega, kuid inimesele on selge, et hinnatõus on Eestis kiirem kui Lätis või Soomes. Huvitav, et naabrid saavad ja meie riigike pole isegi matkimisvõimeline … Seal on esmatarbekaupadele osatud käibemaksuerisusi tekitada. Meil suudeti küll omal ajal ajutiselt päeva pealt käibemaksu tõsta ja unustadagi see kriisiaegseks. Pentsik on ketipoodide ja igasugu eurodirektiivide esmaeelistamise ajal kuulda äkki jutte sellest, et Eesti on väike turg. Kus on loogika, kui kõiges muus oleme üks suur Euroopa Liit?

Riigikogu valimised on tulekul ja väga oodatud on poliitiline jõud, mis ei peaks eestlast kõige odavamaks eurooplaseks. Aeg oleks mõista, et riik võib tõeliselt väärtuslikest inimestest (erialaspetsialistidest maksumaksjad) lihtsalt tühjaks joosta. Aeg oleks arvestada eestlase eripäraga jalgadega hääletada. Praegune tee viib mugavuspoliitikute tasuta ühistranspordiga vanadekodu-riiki, mida pole üksi eestlane Balti ketis tahtnud. Hinnad ja sissetulekud on ühe vorsti kaks otsa. Miskipärast tööl ja poes see täna nii ei paista.

Huvitav, kas Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens) kirjeldas 1876. aastal USA kauboikapitalismi viimaseid hingetõmbeid, kui ta oma kuulsaimas teoses tegi maailmakuulsaks Tom Sawyeri initsieeritud planguvärvimise vabatahtlikuna panustavate alltöövõtjate abil. Tänases Eestis oleks see võimatu, sest värvipurgis varitsevat igasugu keemilised ühendid ja mõni lühem rüblik võib haarata talle keelatud redeli. Kuulus kirjamees ise alustas töömeheteed 16aastasena vend Orioni ajalehe Hannibal ladujana.

Kui täiskasvanute töö harjutamist ja õppimist lubab suhteliselt heldelt Töötukassa ja tasuta õiget kodumaa armastamist Kaitseliidus riik, siis lapse tööharjumuse kasvatamisel ja taskuraha teenimise võimalustel peab toeks olema lapsevanema rahakott. Faktum-Ariko uuringu kohaselt saab 36 protsendil Eesti elanikest palk enne järgmist palgapäeva otsa. Enim on neid, kel jagub sissetulekut vaid kuu esimeseks kolmeks nädalaks. Rahalisi varusid on 42 protsendil elanikest ja nendest vaid 15 protsenti ei pea sealt kuu lõpus finantse juurde näpistama. Karta on, et Võrumaal on asi kasinamgi. Kui need, kes üksikemade lastena saavad 250 eurot elatisraha, võivad endale töölaagrit lubada, siis nendel , kelle „järelmaksuks” tahab justiitsministeerium määrata 84 eurot kuus, peavad emaga tõsiselt nõu pidama. Kui uskuda Delfit, siis päris puhkelaager maksab üle 200 euro nädal, kusjuures kaasa tuleb võtta oma voodipesu. Kummaline, et noored, kes võivad osaleda valimistel ja noorkotkana või kodutütrena harjutada kodumaad armastama, on tööeluliselt paragrahvidega sedavõrd „kaitstud”, et see muudab nad tööandja jaoks suisa ohtlikuks. Kui uurida internetist, millised on noorte tööle esitatavad eritingimused, tekib tunne, et vältimaks hilisemaid tüsistusi peaks tööandja kõigepealt tõsiselt kaaluma vastava kvalifikatsooniga nõuniku palkamist. Kas seda teenust ei võiks pakkuda riik, mis need erisused on osanud kehtestada? Töövõimereformi-asju, poliitikat ja riigikaitset korraldades ju saadakse. Kas on Eesti tõesti oravateta valitsuses sedavõrd täiuslikult kapitalistlik, et kasvatame vaid riigitruid tarbijaid euroliitlaste kaubale?