ARVAMUS

 Meil on tekkimas uue taseme demokraatia: Kaja Kallas pole veel reffide esimeheks valitud, aga nimetab juba erakonna peasekretäre. Vanad lastakse lihtsalt kobedat vaikimistasu makstes lahti. Miks peaks kahju tundma, kui tegu pole enda teenitud rahaga ja maksmata jätmine võib viia inetute saladuste avalikustamiseni? Sõltumatu meedia üllitab kadestusväärse järjekindlusega üsna mõttetuid mõtteavaldusi, promomaks nimetatud isikut. On ka mõistetav, sest tasu eest pole vahet, kas tegu Reformierakonna uue võimaliku liidri või Prostamol Unoga. Võimalus on ka midagi tuimalt maha vaikida. Värskeimaks näiteks sobivad praegu peetavad paraolümpiamängud Pyeongchangis. Kas on põhjuseks Eesti üliõnnestunud töövõimereform, mis meil kõik paraolümpiasportlased terveks tegi, või said kõik huvilised EOKi ametnikud ja muud antvärgid koos kaaslastega pärisolümpial käidud. Jääb ka võimalus, et ERRi diskvalifitseerimisega ei viitsita enam tegelda, asendades olümpiateema hoopis Kopli keldribaaride külastamisega riigikogu saadiku Juku-Kalle Raidi poolt.

Tekib hirm, et erakondlik suhtumine on sama. Tähtis on lehvitada kordamööda sinimustvalget ja rahvalt saadud mandaati ning kuulata tähelepanelikult tagatoa juhiseid. Kes vastu hakkab, see visatakse lihtsalt välja. Seltskond on kogutud selline, et patukese leiab igaühelt.

Kas nii jõuame olukorrani, kus saab tulevane võimalik peaminister varakult kohapääle panna kõik oma ministrid ja riigikogu esimees riigikogu liikmed? Kas peale Ratase vastusegeneraatori on meil tööle saadud ka toimiv valimiste demokraatiageneraator e-valimistena?

Võimalik muidugi, et Eesti on astumas ümberlõigatute ja kohimeeste ajastust matriarhaati, kuid ka see võiks siiski olla demokraatlik. Vabandust, tegu on libeda teemaga!

Viisakas oleks edasi rääkida mesilastest. Neil on ka emad, kelle ümber siis tööpere koondub. Ema ülesandeks on vaid munemine. Isamesilasi nimetatakse leskedeks. Mida vanem on ema, seda rohkem leskesid. Nemad ei pea ema paaritamise kõrval muud tööd tegema, aga sügisel tapetakse nad erinevalt meie poliittraditsioonist armutult viimseni maha. Ei mingeid probleeme elatisrahadega, pensionide ega demokraatia etendamisega.

Rahvusvaheline naistepäev püsib praegu vaid kaubandusreklaami ja vanavanemate mälestuste najal. Ometi on see jäänud lillepoodide aasta tipphetkeks. Vundamendiks omaaegne lausa kohustuslik alpikannipotike või parimal juhul kallaõis (sest muud ju saada polnud), millel isa tööveoautoga järel käidi, lapsele usaldati kingilille püstihoidmine rappuvas veokikabiinis. Ema oskas alati üllatust teeselda … Töö juures ka. Töönädal oli kuuepäevane ja osa tasust maksti riigilaenu obligatsioonides. Riik ehitas tööstusi, majandikeskusi, uusi koole ja Lasnamäed. Otsustavamad eestlased ehitasid eramuid – pangalaenuta ja ise. Nüüd sisendavad need, kes tollal kõrgkoolitati (ka poolikutes peredes), et see oli nii raske aeg, et tähistada tuleb hoopis emadepäeva.

Wikipedia teab öelda, et naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja ta on tuntud mitmel pool maailmas. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said hulgaliselt õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi.

1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.

Ei teatud midagi end meheks süstinud naistippsportlastest, feministidest ega tädidest, kes puhtpoliitilisest ettenägelikkusest ei julge võtta abielludes oma mehe perekonnanime. Aga Eesti tundus suurem – kas või haldusjaotuslikult. Seda, et tollal võisid olla tagatubades valitud poliitpostitantsijaid, võis vaid aimata. Ju polnud see amet piisavalt auväärne. Nüüd aga hoiab isegi riigikogu eeskõneleja haamrit eluaegne punaametiühingu tegelane. Inimene, kes oli avalikuks näoks tolleaegses defitsiidiühiskonnas eliidi korterite, autoostulubade ja lõpupoole aja vaesemaks minnes isegi tolmuimejate jagamisel, kogub poliitkapitali ikaldunud pensionireformide ja vasakute presidendikandidaatide esitlemisega.

Õnne ja edu, naised!