Esimese Võru lasteaiana läbib täieliku uuenduskuuri lasteaed Sõleke. Traditsioonilise hõbedast valmistatud ehte järgi nime saanud lasteaed saab lähiajal kuldse sära. Vana ja uus sõlg on lasteaia puhul läbiv teema.

Ühelt poolt rahvuslik ja teiselt poolt uuenduslik oma kasvatus- ja õpetuspõhimõtetega. Ja nüüd ka kolmkümmend aastat tagasi tüüpprojekti järgi ehitatud hoone ning selle uus suur rekonstrueerimisprojekt.

Mitme miljoni suurune projekt moodustab tänavusest linnaeelarvest ühe suurema osa. Niinimetatud „kopa maasse löömine” võib aga venida. Linnapea Anti Allase sõnul on üldiselt kombeks kõiki avalikke hankeid vaidlustada, seega pole täpse ehitusaja alguse väljalubamine praegu mõistlik.

Sõlekese lasteaia direktori Tiina Kala sõnul hakkavad lapsed ehitusperioodi ajal käima asenduspindadel Jussikese lasteaia ja Võru täiskasvanute gümnaasiumi hoones. Ta kinnitas, et lasteaed on remonti kaua oodanud ja ajutiseks kolimiseks on ettevalmistused tehtud: õpetajad, lapsed ja lastevanemad on ehitustöödest teadlikud, õppekasvatustöö ja vaba aja veetmine on korraldatud.

„Kui kõik koolid on remondiaja üle elanud, saab ka meie lasteaed hakkama,” rääkis Kala ning lisas, et ajutised ebamugavused on paratamatud. „Tingimused loodetavasti juba aasta pärast paranevad ning see teeb kõigile vaid rõõmu, et esimese Võru lasteaia ümberehitamine on lõpuks käsile võetud.”

Sõlekese lasteaed asub magalapiirkonna südames, läheduses asub mitu kaubanduskeskust. Tundub, et Võru kesklinn liigub lähiajal lõuna poole. Ümberringi on palju inimesi ja Sõlekese lasteaed on kuldselt keskel. Lasteaias käib üle 200 lapse.

Lasteaialapsed ei mõtle praegu kindlasti veel Eestist lahkumise peale, välismaal töötamise peale. Võru linn on nende oma turvaline koduümbrus. Kuigi rahvaarv on vähenemas, on laste peale kulutatud raha piirkonna arengule mõeldes vägagi tulevikule mõtlev.

„Saab sõleks süda, hõbeviisiks mõte ja võlukütkeis laulab me hing,” nii sõnas lastekirjanik ja luuletaja Olivia Saar. Loodetavasti toob see luulesalm lasteaialaste ja vanemate nägudele peagi sära.

Kui Mari ja Jüri kokku saavad, armuvad ja koos elama hakkavad, ei mõtle nad kohe kindlasti, kuidas elada edasi siis, kui Marile ühel päeval hoopis Peeter või Jürile hoopis Tiina meeldima hakkab. Kuid pole parata, vähemalt korra elus lahku läinud inimesi on meie igaühe tutvusringis ilmselt rohkem kui neid, kes kohe esimese katsega „tulid, nägid, võitsid.“ Kodulaen, laste kulud, järelmaksud, liisingud... Kõik need kohustused on endale võetud heal meelel, elu edendamiseks ja arvestades kahe palgaga. Kuidas aga säilitada enamvähemgi sama elustandard siis, kui kahe palga asemel on ühest päevast vaid üks? Selle küsimusega on maadelnud tuhanded.

Uued kulud

Trots stiilis „ma saan üksi ka hakkama!“ võib algul ajendada otsust jätkata kõike täpselt samamoodi. Aga kas see on ikka arukas? Viieaastane laps ei pea tingimata käima eraõpetaja juures inglise keele tunnis ja koolilapse kehalise kasvatuse hinne ei sõltu sellest, kui kallid või millise kaubamärgi tossud tal jalas on. Jah, tõenäoliselt soovib iga lapsevanem pärast lahutust kõige enam seda, et lapsed ei kannataks, kuid reaalses elus kipub pigem täiskasvanu selliseid asju üle tähtsustama.

Muidugi annab tunda, kui pead kõiki seniseidki kulusid üksi kandma hakkama. Kuid oma „uue elu“ eelarvet koostades tasub valmis olla ka selleks, et lisanduda võib ka mõnigi uus. Näiteks sõltuvalt lahku kolinud vanemate elukohast võib korraga tekkida vajadus lapsehoidja järele. Kui varem jagasite lapsehoidmise kahe peale, siis juhul, kui üks vanematest kolib lahutuse järel teise linna, peab lapsega elav vanem paratamatult abi otsima.

Ühekordse suurema väljamineku võib tingida ka see, kui lahku koliv ekskaasa võtab endaga kaasa näiteks teleri või külmkapi (milleks tal ühisesse ellu sama võrra panustanuna on ju ka õigus). Kui sul sääste pole, lisandub siinkohal su planeeritud igakuistele väljaminekutele tõenäoliselt ka järelmaks.

Alimendid ja kinnisvara

Kui hing lahkumineku järel haige, kiputakse vahel ebameeldiv ja tüli õhutav laste rahade teema tagaplaanile jätma. Alimentide määramist käsitletakse vahel lausa nõrkuse märgina, tõestusena, et ei tulda iseseisvalt toime. Kuid see pole õige koht oma uhkuse väljendamiseks. Ka lapsega mitte koos elav vanem peab osalema lapse kasvatamises ning tema vajaduste eest hoolitsemises.

Eluase, mis oli jõukohane kahe palga korral, ei pruugi seda olla vaid ühe leivateenija jaoks. Kuid tihti püütakse taas kas ekskaasale tõestamiseks või lastele mõeldes ikkagi endist eluaset iga hinna eest säilitada. Sageli pole see mõistlik. Väiksemale pinnale kolimine ei ole nõrkuse märk, vaid kaine mõtlemine. Ka lapsed saavad sellest aru, kui selgitada neile, et odavam eluase võimaldab leida raha ka näiteks veekeskuses või puhkamas käimise jaoks.

Iga suhe on eriline ja niisamuti on eriline iga lahutus. Erinevad suhte jooksul tehtud otsused, võimalik abieluvaraleping, suhtesse kaasa toodud „kaasavara“, laste olemasolu ja nende edasine elukoht – kõik need teevad väga konkreetsete lahenduskäikude väljapakkumise siinkohal võimatuks. Aga kõike eelnevat arvesse võttes on üks peamine soovitus – hoida pea külmana, jalad põhjas ning valmis tuleb olla ka ajutiselt elustandardis järgi andma, et siis ennast peagi tagasi üles töötada.