Naaberriigi Venemaa vanim tegutsev autotehas ZIL, mis kandnud ka nimesid AMO, ZIS, 1. riiklik autotehas, on eakamate jaoks eelkõige tuntud kui väga erinevate veokite valmistaja, kuid tehases tehti ka sõjatehnikat, külmkappe, jalgrattaid ja kõige-kõige sõiduautosid ehk riigijuhtide limusiine.

1931. aastal läks tehas ajalukku kui esimene Nõukogude autotehas, kus võeti kasutusele konveiertootmine ja esimeseks konveierilt tulnud mudeliks oli ameeriklaste veok Autocar-SD. Uskumatu oli tolleaegne tolerantne lähenemine, kus tunti uhkust, et Nõukogude konveier ja Nõukogude inimesed suudavad toota Ameerika autosid.

Veelgi uskumatum, et tol ajal, 85 aastat tagasi võis loosungitel ja ajalehtedes kohata näiteks hüüdlauseid: „Esimene Nõukogude Ford!” Kiiresti tuli aeg, kus mitte mingil juhul ei tohtinud USA kogemusi või saavutusi eeskujuks tuua. See oli lausa karistatav.

Nüüdisajal ei häbene vabatahtlikud pritsimehed kinnitada, et tulekahjukohale suutis kõige lähemale sõita just päästeauto ZIL. Samal ajal pidid moodsad Volvo pääste-autod olukorda eemalt seirama ja voolikuliine üle porise põllu vedama.

Õnneks on meil mehi, kellel vana tehnikat nähes silm särama lööb. Vanatehnikaklubi Vänt on tuttav nimi ja nendest on leheveergudel juttu olnud korduvalt. Nüüd on teada, et vanasse tehnikasse suhtutakse pühendumusega ka Saare tehnokeskuses, kus praegu tegutsetakse veel kuu aega tagasi Haanjas põllul lumes seisnud tuletõrjeauto kallal. Saare tehnokeskuse tõsisest huvist asja vastu räägib seegi, et pakutakse tööd missioonitundega ja autodest hoolivale spetsialistile.

Pühendumusega restaureeritud auto või mõni muu seade on vanatehnikahuviliste unistus, samas ka väljakutse, millele käe andmine võib määrata tuleviku. Vanatehnikahuvi tuleb võtta nagu tõelist sõpra, mis jääb. Ei loe vanatehnikahuvilised tunde, isegi raha mitte … Ei loe, et garaažis või varjualuses on külm ja tuul, sõrmed kohmetuvad …

Aga on uhke tunne sõita oma kätega restaureeritud BMWga firma saja aasta juubelile!

Riigikantselei kutsus juba tükk aega tagasi kõiki eestimaalasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul istutama oma tamme. Tamme istutamisega Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks saab igaüks jätta endast märgi oma riigi ajalukku ja teha väärika kingituse Eestile. Urvaste kool on Võrumaal ainuke, kes selle üleskutsega kaasa läks. Tegutsema asuti juba 2014. aasta sügisel, mil terve koolipere, ligemale sada õpilast-õpetajat, korjas koolist kiviviske kaugusel asuva Tamme-Lauri tamme alt tõrusid ja panid need õpilaskodu juures mulda.

Tamm on eestlastele olnud läbi aegade püha puu, millega seonduvad mitmed legendid, rituaalid ja uskumused. Tänu tammede pikale elueale kanduvad meie lood ja unistused läbi aegade järeltulevate põlvedeni. Tamm on tugevuse ja kestvuse sümbol, mis sobib hästi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva vääristamiseks.

Tamme saab istutada koduõue, esivanemate maakodusse või koos kogukonnaga rajatavasse tammeparki. Üle Eesti on rajamisel 100 tamme pargid, kus igaühes kasvab vähemalt sada tamme. Eesti 100 tamme parkide rajamine sai alguse juba 2013. aasta sügisel, mil koolilapsed alustasid tammetõrude korjamisega ning neist puude kasvatamisega.  Puud istutatakse üheskoos Eesti 100 tamme parkidesse 2018. aasta suve algul. Enamikus maakondades on tammeparkide asukohad juba valitud. Nende rajamise ja hilisema hoolduse eest seisavad hea kohalikud omavalitsused.

Eesti 100 tamme esindustammik istutatakse Tamsallu. Selle paiga teeb eriliseks osalt nii nimemaagia kui ka asukoht ise: Tamsalu paikneb keset Eestit ning võimaldab kas või rongiga pargile hea ligipääsu. Muidugi kahju, et Võrumaal ronge ei liigu.

Tamme-Lauri tamm olla oma nime saanud tulejumal Lauritsa järgi, kes tammes elavat. Tamm oli kujutatud Eesti kümnekroonisel rahatähel. Räägitakse, et puu läks kasvama Rootsi kuninga maa sisse löödud vehmrist ehk vankri aisast. Tamme sisse on korduvalt välk löönud, kahjustades puud, ja tamme sisemusse oli tekkinud suur õõnsus, millesse enne toestuse loomist võis mahtuda korraga seitse inimest. Tamme-Lauri tamm on Eesti jämedaim ja vanim tamm.