Räpinas toimunud Põlvamaa arengukonverentsil esinenute läbivaks mõtteks oli, et reformide edenemiseks puudub järjepidev strateegia, mis kestab olenemata sellest, kes võimutüüri juures on. Seda kinnitasid nii Läti, Soome kui ka meie esinejad. Kurb on aastal 2016 tõdeda, et meil ei ole valitsemiskultuuri.

Tasub meenutada, kui õhinapõhiselt me hiljuti rääkisime tõmbekeskustest, ja loomulikult maksime ka palka nendele tõmbekeskuste strateegidele. Nüüd ehitame üles ja valmistume lõpule viima järjekordset haldusreformi.

Räpinasse ei saanud minister kohale tulla ning esines pigem mitte videotervituse, vaid videoähvardusega. Räpinas jäi peale pikaajalise strateegia kõlama ka vajadus tõsta juhtimiskultuuri, mis on valitsemiskultuuri lahutamatu osa.

Asjatundjate sõnul ei ole praegu seadus number üks mitte riigieelarve, vaid haldusreform, millel on lastud mõnusalt libiseda läbi aastakümnete, sest riigil pole aastakümnete jooksul olnud arengustrateegiat. On huvigruppide hüplemine, kes kandideerivad küll valitsema, kuid ainult lühikeseks ajaks.

Meenutagem, kes meil oleks praegu peaminister, kui ta poleks nii-öelda põgenenud Brüsselisse. Nüüd kandideerib sama mees presidendiks!?

Teenekas ajaloolane Aadu Must on küsinud: kes sobib Eesti presidendiks ja millist presidenti Eesti vajab? Aadu Must küsib: miks me ei räägi, mis president tegema peab?

Taas on tegu valitsemiskultuuri ja juhtimiskultuuriga. Küllap on seda märgatud ka Euroopas. Meid ei võeta tõsiselt. Hiljutises raadiosaates „Reporteritund” öeldi välja, et meid ei võeta tõsiselt selle pärast, et koalitsioonipoliitikud tegutsevad nagu omaaegsed pioneerid raporteid kirjutades.

Näidet sellisest raportist kujutab endast ka haldusreformi seaduse eelnõu. Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma märkis, et kui haldusreformi seadus mahub 26 leheküljele, siis seletuskiri on üle nelja korra pikem ehk 108 lehekülge.

Kas me sellist haldusreformi tahamegi? Kas selline reform väärib omavalitsuse töötajate närvikulu ja pidevat kohvri otsas istumist?