ARVAMUS

„Eestimaa on nagu aardelaegas, mida saab avada ja mille sisu avastada. Kirikud ja palvelad, pillatud laiali keset metsi ja mägesid, linnu ja külasid, on otsekui säravad pärlid, mida seovad teed ja tavad, ajastud ja uskkonnad. Nõnda on nad kui põimuvad keed, kus iga pärl on erinev ja eriline, väljendades siinse rahva tänumeelt ja igatsusi, hingerikkust ja osadust Loojaga.

Hea rändur! Kas pole põnev pöörata pilk esimesele pärlile ja siis ka järgmisele ning nõnda lahti harutada ja haarata terve matka vaimulik pärlikee? Kas pole ilus osa saada nende pühade paikade vaimsusest ja kaunistada ennastki ehtega, mida on kalliks pidanud ümbruskonna elanikud? On see ju üldinimlik vara, sest pühakoda on alati peetud inimloomuse võrdpildiks.

Teeviidana täiuse ja igavese poole kätkevad kirikud kõige kaunimat, mida kohalikud olud on võimaldanud, olgu pidulik arhitektuur, kunst või muusika. Olulisim on siiski Jumala sõna, mida siin kuulutatakse ja võimalus tulla oma palvetega ühiselt Jumala ette. Samas on Eestimaa kirikud sageli tagasihoidlikud, väikesed ja kodused: siia on igaüks oodatud ja kutsutud!”

Nii kirjutades kutsub Eesti kirikute nõukogu president Andres Põder teelisi iseennast ja Eestimaa pärleid avastama. Võrumaal on näiteks 23 teelistele avatud kirikut, palvelat ja palvemaja.

Üleeile pärastlõunal oli peapiiskop emeeritus Andres Põder Rõuge Maarja kirikus ja pühitses neli aastat tagasi leitud ja nüüdseks restaureeritud altarijoonistuse, mis võis sündida Pindi kirikus olevast analoogsest joonisest saadud ideest.

„See pilt kahe akna vahel on nagu veel suurem aken veelgi suuremasse ja ilusamasse maailma,” ütles peapiiskop emeeritus Andres Põder pühapäeva pärastlõunal Rõuges Maarja kirikus.

14. juuli Võrumaa Teatajas kirjutasime Eesti oskuslikuimast bussijuhist, võrulasest Ain Viitkinist. Nüüd on taas põhjust lugejaid rõõmustada, sest nagu tänase ajalehe esiküljelt lugeda võite, tunnistati Eestimaa oskuslikuimaks kiirabiautojuhiks võrulane Taavi Riisenberg. Palju õnne!

Öeldakse, et kui bussisõit on nii tavaline, et inimene unustab selle kiiresti, siis iga kiirabiga sõit ja ka kiirabi väljakutse tegemine jääb meelde alatiseks.

Küllap eakamad võrulased mäletavad, kui kiirabi oli Võrus Karja tänaval (praegu on seal kaitsepolitsei) ja üle tänava oli nakkushaiguste osakond (praegu keskkonnateenistus). Sellesse Karja tänava (siis Leegeni tänav) ossa oli tekkinud haiglalinnak (Võru Maarjamõisa). Erinevates hoonetes Kreutzwaldi tänavani välja olid erinevad haiglahooned operatsioonisaalist sünnitusosakonna ja surnukuurini.

34 aastat tagasi toimus doktor Hillar Kalda eestvedamisel Võrus ja tegelikult terves Kagu-Eestis tervishoiurevolutsioon – Kubja mändide vahele valmis Võru rajooni keskhaigla (nüüd Lõuna-Eesti haigla). Karja tänava haiglalinnak koliti tühjaks. Ka kiirabi.

Siis lugejad kirjutasid, et kiirabi peaks ikka linnas olema. Näiteks polikliiniku juures, sest tol ajal liikusid pikad rongid ja tõkkepuu taga ootavat kiirabiautot oli masendav vaadata.

Nüüd ongi kiirabi linnas, Põllu tänaval. Tegelikult oleks meie kiirabile tarvis täitsa oma uut maja(osa), mis poliitilistes tuultes ei taha mitte sündida. Pigem ehitab Antsla linn kiirabile nüüdisaegsed ruumid.

Kui lisada siia kõik reformid, mis kiirabitöötajatel on tulnud üle elada, siis võiks öelda, et kiirabi vajab kiiret abi ja ravi (lahendust), mis paneks asjad paika ja tekitaks kindlustunde pikaks ajaks.

Ja kui meenutada veel kevadist naisriigikogulase (valime naised riigikokku, saame turvalise elu) ütlust, et arstide öövalved on tühiasi võrredes riigikogulaste ööistungitega, siis ...

Kas keegi mäletab, et vanasti tuli kiirabi kutsudes valida telefonil 03?