Tosin aastat tagasi kirjutas Võrumaa Teataja Aare-Vello Mikkelsaare kirveleiust Kirumpää lähistelt. Siis sai mõtestatud, et elu oli siinmail juba ammu varem, kui meil teada. Siis oli tegu metallist kirvega. Nüüd oleme silmitsi kivikirvega.

Mida võiks see kirves jutustada? Küllap on lihtne oletada, et kirvest kasutati nii tööks kui ka toiduhankimiseks. Kas suudate ette kujutada, kuidas seda kirvest teritati lõkke ääres enne järjekordset jahti ja milline oli see kirves jahilt tagasi tulles? Verine.

Millised olid need loomad, mida sai kirvega tabada, et perele kõhutäidet muretseda? Oda ja vibu olid kiviaja lõpupoole nii-öelda moodsad ja kiired jahirelvad. Odaotsi ongi leitud hulgim igal pool. Aga kivist kirves!? Järelikult oli siinkandis võimalik elada ja toime tulla tuhandeid aastaid tagasi. Kes olid need loomad, keda kütiti, milliseid taimi söödi …? Kuidas elati üle talv? See on nii kauge aeg, et ajaloolased ei söanda seda aega isegi täpselt määratleda. Arvatakse, et kiviaeg algas kaks kuni viis miljonit aastat tagasi.

Miljon aastat siia, miljon aastat sinna pole kiviaja mõistes mingi näitaja. Kiviajale järgnes pronksiaeg. Tegelikult oli üleminek pronksist tööriistadele väga-väga pikk, tuhandeid aastaid kestev etapp.

Kivikirve leiu põhjal on selle aja uurimine üllatusi täis ja esitab uskumatuid väljakutseid. Isegi kui väga unistada, ei suuda me kuigi hästi ette kujutada inimest, kes selle kivikirve valmistas ja seda enda elushoidmiseks kasutas.

Eesti esiaeg algas jääajajärgsest ajast ja lõppes 13. sajandi algul, millal alates Liivimaa kroonikast hakkasid ilmuma siinseid olusid ja ajaloosündmusi kirjeldavad ajalooallikad.

Kuidas eeloleval nädalavahetusel seletab Navi külast leitud kivikirve lugu ajalooprofessor Aivar Kriiska, seda tasub laupäeval Navile kuulama minna. Ees on Navi küla taassünd hoopis uues ajalises võtmes. 

ELASA kaunikõlalise nimega on aastaid kutsutud Eesti Lairiba Arendamise sihtasutust. Pooltki nii ilus pole kõik see, mis iseloomustab seitse aastat tagasi loodud ülikiiret internetti lubanud sihtasutuse praegust tööd. ELASA tegevust ümbritsevad konfliktid, erimeelsused ja vallandamised.

Tänases lehes ilmuv lairiba tulevikku käsitlev artikkel on kriitiline. Kuid selline otsekohesus ei tule mitte ainult Võru maavanema Andres Kõivu suust, vaid ka riigikontrolörilt Alar Kariselt. Lihtne kõrvaltvaatajagi saab aru, et internetilevi suurprojektiga on midagi valesti.

Estwini nime kandva projekti eesmärk oli rajada 2018. aastaks valguskaablivõrk, mis viib ülikiire interneti paikadesse, kuhu sideoperaatorid turutingimustel ei investeeriks. Praeguseks on paigaldatud tuhandeid kilomeetreid kaablit, kuid riik ei suuda selgitada, kuidas see reaalselt kasutajani jõuab.

Aasta lõpus vallandati skandaalselt ametist projekti eestvedaja Olav Harjo, kes esines seejärel avaldusega, et ELASA rajab sisuliselt riigi ja maksumaksja raha eest interneti põhivõrkusid välismaistele sidefirmadele. ELASA asutajad on näiteks Tele2, Telia, Elisa jt.

Sihtasutuse kritiseerijad viitavad kallutatud tegevusele mobiilsete internetiteenuste kasuks, mis teenivad erinevate piirangute kaudu omanikele suuremat kasumit. Kiire püsiühenduse kasutamise osas on Eesti aga Euroopas keskmisest madalamal tasemel, olles taga nii Lätist kui ka Leedust.
ELASA juhtimist ja suhtumist iseloomustab kõrvaltvaataja jaoks ka sihtasutuse visiitkaardiks olev kodulehekülg, mida pole aastaid ajakohastatud. Avaleheküljel olevad eesmärgid on praeguseks selgelt aegunud, viimane pressiteadegi on enam kui aastavanune.

Eesti igapäevaseid uudiseid varjutavad seejuures suured koondamisteated. Viimane, enam kui 600 inimese vallandamise teade, tuli üleeile Keilast.

Selles valguses on kurb, kui riik võtab oskamatuse ja valede otsustega Võrumaa andekatelt inimestelt võimaluse luua kaugtöökohti, mille üheks eelduseks on kiire ja stabiilne interneti püsiühendus. Mobiilne internet pole maakohtades kodukontorite rajamiseks piisav lahendus.