ARVAMUS

Sel laupäeval, 20. augustil möödub 25 aastat iseseisvuse taastamisest. Selle aruka otsuse tegid Toompea lossis 69 eestimeelset inimest. Eesti on iseseisev riik.

Tänavu augusti lõpus koguneb riigikogu, et valida Eestile president. Selle saavutamiseks tuleb tema toetuseks saada kokku 68 häält.

Ehkki 25 on ilus number, pean tõenäoliseks, et suuremat tähelepanu pälvib presidendivalimiste protseduur. Tegemist on tähtsaima riigitegelasega, kes ametis ka viie aasta pärast – vabariigi 30. taassünnipäeval.

69 inimese otsus peegeldas tollel hetkel valitsenud jõudude tasakaalu. Samuti üksmeelt, mis oli piisav, et langetada selles küsimuses otsus.

Nüüd, 25 aastat hiljem on vaja presidendi valimiseks 68 inimese üksmeelt, mida praeguse seisuga pole leitud.

Tundub, et rasketel aegadel on otsuseid lihtsam teha – 1991. aasta 20. augustil olid kommunistid parlamendisaalis ja võõrad tankid Tallinna tänavatel. Siiski suudeti kokku leppida iseseisvuse taastamises.

Tänavu augustis on riigikogus 101 tõelist patriooti, kes on igaüks keskendunud enda seisukoha kaitsmisele. Seetõttu ei suuda nad üsna kindlasti kõrvalise abita neljandat okupatsioonijärgset presidenti valida. Parlament on raskustes talle pandud ülesande täitmisega. See pole kiiduväärne olukord, sest riigikogu peamine ülesanne on tähtsates küsimustes kokku leppida ja otsus langetada.

On selge, et nende presidendivalimiste tulemus saab olema natuke ootamatu. Seda seetõttu, et mõningast üksmeelt võib näha vaid kandidaatide suhtes, kelle suurim parlamendifraktsioon on välistanud (Jõks), või kelle ülesseadmiseks ei ole piisavalt toetust (Nestor). Ühe erakonna kolm tõenäolist kandidaati (Kaljurand, Kallas, Paet) ei tekita tunnet, et Reformierakonna piireski oleks suudetud selgust luua. Ülejäänud kandidaadid (Reps, Helme) on nagu poliitilised saarekesed, mis võivad kaldaga põrkuda vaid juhuse läbi.

Iseseisvust taastades viidati sama aasta märtsis toimunud rahvaküsitlusele. Sellega väljendasid Eesti inimesed toetust iseseisvuse taastamisele.

Parlamentaarsel viisil iseseisvuse taastamisel oli sellele tulemusele (otsust toetas vastajatest 77,83 protsenti) tugineda ülimalt praktiline. Viidi ju ellu rahva otseselt väljendatud tahet.
Parlamentarism eeldab lugupidavat dialoogi ja selle kaudu sündivat ühist seisukohta. Praegu tuleks leida 68 saadiku ühisosa.

See võiks olla nägemus ootustest, millistele vastavas kandidaadis ollakse valmis (68 saadikuga) kokku leppima. Suurimaks pettumuseks pean valitsuserakondade tahte puudumist tõsiseks koostööks presidendi valimiseks. Jääb mulje, justkui nemad ei vastutakski riigikogus mõistlike otsuste langetamise eest. Sellest tähtsam on olnud poliitikute isiklike seisukohtade väljendamine televisioonis ja mujal meedias.

On selge, et Eesti saab lõpuks presidendi, kasvõi läbi kurbmängu. Juhuslikkuse vähendamiseks peaksid erakonnad leidma (ühiselt) vastused väga lihtsatele küsimustele. Nende järgi saab joonistada järgmise presidendi piirjooned. Eeldades, et erakonnad esindavad arvestatava hulga valijate huve, peaks see pilt vastama ka ühiskonna üldistele ootustele.

Iseseisvuse taastamise aastapäeva künnisel on selles kontekstis suuri küsimusi kokku kolm.

Need on: 1. Kas Eesti on tulevikus rahvusriik? 2. Milliseks Eesti tahab, et kujuneks Euroopa Liidu ja NATO tulevik? 3. Kuidas vältida keskmise haridustaseme tõusu juures sündide arvu jätkuvat kahanemist?

Need küsimused vajavad vastuseid, sest suur osa praegusest ühiskondlikust ebakindlusest on tingitud just sellest, et nendele küsimustele pole selgeid vastuseid. Pigem viiakse justkui samm-sammult ellu otsuseid, mis on justkui iseenesest langenud. Selliseid ei pea põhjendama ega mõistma, ainult täitma.

Kui ühist nägemust ei sünni, jätkub poliitiline avangard ja Eesti saab presidendi läbi poliitilise ruleti. Samas suudab Eesti neid kolme küsimust vastamata jättes ajateljel vaid määramatuse suunas lohiseda.

„Sõlekese ruumid tulevad heledates toonides ja rahvusliku mustriga,” nii ütles Sõlekese lasteaia direktor Tiina Kala, kes osaleb koos lasteaia majandusjuhataja Rutta Sarikuga igal reedel teises ehitusjärgus oleva lasteaiahoone töökoosolekutel.

Lasteaiajuhid olid Võru linna selle aasta suurima investeeringu ettevalmistamisel kaasosalised juba hoone projekteerimisjärgus ja erinevate lahenduste läbivaatamisel. Tiina Kalal jagub hetkel vaid kiidusõnu. Nii linnavalitsuse kui ka ehitaja osas. Samuti Rutta Sariku ja õppealajuhataja Eve Kirsi kohta, kellega koos nii lasteaia õppe- kui ka majandusvaldkondi koos veetakse.

Lasteaiajuht toob välja mõned nende mõtted, millega tööde teostamisel on arvestatud. Sooviti näiteks DALI hooneautomaatikaga valgustust, mis võimaldab kõik tuled lasteaias korraga kustutada. Selline digitaalselt adresseeritav kahesuunalise sidega valgustuse juhtimisliides nüüd hoonesse tulebki.

Samuti räägib ta rõõmuga lasteaia kahe tiiva vahele istutatavast kuusepuust, mida saab edaspidi jõulude ajal ehtida, sellele küünlad süüdata. Väliterritooriumile veetav elektrisüsteem võimaldab sügiseti paremini läbi viia ka erinevaid sündmusi, näiteks mihklilaata.

Sõlekese lapsed on asenduspindadel Kala sõnade kohaselt hästi kohanenud ja Jussikese õuealal on tingimused mõnes mõttes isegi paremad, kui need olid seni Sõlekeses. Vanemate rühmade lapsed käivad praegu Võru täiskasvanute gümnaasiumi ruumides.

Kala ei märka küll lastes pidevat uudishimu valmiva uue hoone osas, sest lapsed on selleks veel liiga väikesed, lastevanematele kavatseb ta aga hoone ehitustöödest täpsema ülevaate anda sügisel toimuval lastevanemate koosolekul.

1984. aastal soo peale ehitatud lasteaias käib kokku üle 200 lapse, lapsed elavad suures enamuses lasteaeda ümbritsevas magalapiirkonnas.

„Eks me kõik ootame pikisilmi, et uus lasteaed valmis saaks ja me oleme väga õnnelikud, et vähemalt üks lasteaed tehakse Võru linnas põhjalikult korda,” ütles Kala. „Ja eriti rõõmsad oleme selle üle, et linn just meie lasteaia välja valis.”