ARVAMUS

Sada aastat tagasi oli Eesti taluvõi maailmakuulus ja seda eksporditi usinalt muu hulgas toonasesse maailma mõjuvõimsaimasse riiki Inglismaale. Küsimus on, miks ei võiks maitseomaduste poolest maailma paremikku kuuluvad Eesti piimatooted maailmas läbi lüüa nüüd, sada aastat hiljem. Pole arusaadavat põhjendust, miks ei võiks Eesti piimatooted lüüa läbi näiteks praeguses maailma mõjuvõimsaimas riigis USAs või siis suurima rahvaarvuga riigis Hiinas.

Eesti ilmastik pole saja aastaga märkimisväärselt muutunud – siin on endist viisi ühed maailma parimad tingimused piimakarja kasvatamiseks. Siin on ikka veel piisavalt maad, sademeid ja päikest, et kasvatada rohtu, mis on lehmade põhiline toit. Piimatoodete tarbijaid pole sugugi vähemaks jäänud – maailma rahvastik on saja aastaga kolmekordistunud.

Kurb on vaadata, kuidas näiteks Võru juustutööstuses pannakse teistega ühte patta Mõniste valla OÜ Lõunapiim maheheinapiim ja sellest toodetakse juustu, mis poelettidel ei võistle mitte kvaliteedi, vaid hinna poolest. Piltlikult öeldes: kui muidu üritatakse teha sitast saia, siis Eestis toodetakse saiast rahumeeli sitta. Eesti maailma parim piim läheb suures osas pulbriks, mis võistleb maailmas kõige odavamas piimatoodete kategoorias. Heast asjast tehakse rämps, mille üle ollakse millegipärast veel uhked. Iroonia tipp on asjaolu, et vabariigi valitsuse suure kära saatel Jaapanisse müüdud piimapulber ei valminud mitte Eesti, vaid Saksa tootjate lõssisegust.

Praegu Eesti piimanduses toimuv näitab, kuidas heal asjal lastakse hävida. Kogenud põllumehel, Nopri talumeierei juhil Tiit Niilol on õigus, kui ta ütleb, et Eestis võiks olla töötleja, kes 50 protsenti piimatoodetest ekspordib ning keda toetaks puhta ökopiima bränd. Niilo pakub välja, et Eesti võiks olla maailma esimene orgaaniline riik.

Eestil on kõik eeldused toota maailma parimast piimast maailma parimat juustu ja muid piimatooteid. Vaja on ainult suunamist: miks mitte made in Estonia põllumajanduses?!

Eesti on nõustunud kahe aasta jooksul vastu võtma ligi 170 pagulast, kes on Euroopasse saabunud peamiselt vaestest Aafrika riikidest nagu Eritrea, Somaalia, Nigeeria ja Gambia. Kui seni on pagulaste vastuvõtmine olnud Euroopas rikaste riikide luksus, siis nüüd on hakatud pagulasi peale suruma vaesematele riikidele nagu Eesti. Pagulaste vastuvõtmisel langeb surve omavalitsustele ja pole ime, et Eesti, eriti aga Võrumaa omavalitsused, pole pagulaste vastuvõtmiseks veel valmis.

See, mis omavalitsusjuhte murelikuks teeb, on eelkõige elu- ja töökohtade puudumine. Pealtnäha on kõik lihtne: tulevad inimesed ja küll me nendega hakkama saame. Aga kui asjasse süveneda, siis on tegemist Eesti jaoks väga võõrast kultuurikeskkonnast pärit inimestega, kel puuduvad siin elamiseks ja olemiseks vajalikud keeleoskus ning haridus. Teiste riikide ja ka Eesti enda kogemus Nõukogude Liidust saabunud immigrantidega näitab, et inimeste kultuuriline ühiskonda sulandamine on väga pikaajaline ja kulukas ettevõtmine. Praeguses olukorras, kus Eesti elanikel on probleeme siin hakkamasaamisega, oleks kohatu hakata suuri summasid võõraste inimeste peale kulutama. Nagu ütles Misso vallavanem Lembit Sikk: 150 põgeniku asemel tuleks pöörata tähelepanu neile 50 000 eestlasele, kes on Eestist lahkunud. Lahkumise põhjuseks on toodud töökohtade puudus Eestis. Kui Eestis ei jätku tööd siinsetele inimestele, siis kuidas leitakse töö neile põgenikele, kel puuduvad vajalik keeleoskus ja haridus?

Põgenike puhul räägib Eesti kasuks asjaolu, et siia enamasti ei jääda. Kõik need, kes on Võrumaal Eesti–Vene piiri ebaseaduslikult ületanud, on plaaninud siit kohe kiiresti lahkuda. Kui Eestist lahkuvad massiliselt oma inimesed, mis siis rääkida põgenikest, kel pole siin elamiseks mingeid eeldusi. Kuluaarides räägitakse, et see ongi Eesti valitsuse kaval plaan: võtta raha vastu, hoida pagulasi paar aastat siin ja siis lasta neil lahkuda. Aga kas sellist silmakirjalikku asja on üldse vaja?{fcomment}