ARVAMUS

Praegune maaelu meenutab teatrimaski, kus üks silm naerab ja teine nutab. Ühelt poolt läheb viljakasvatajatel – näiteks rukkikasvatajad – väga hästi, teiselt poolt aga on piimatootjate ja seakasvatajate elu muutunud Eestis põrguks.

Tänavust talupidajate konkurssi iseloomustades ütles talupidajate keskliidu juht Kaul Nurm, et talud on praegusele kriisile paremini vastu pidanud, sest nad on paindlikumad, tegelevad mitme asjaga ning on pere-ettevõtted, mistõttu püssi niisama lihtsalt põõsasse ei visata. Kui Eesti põllumajanduses toimub ühelt poolt spetsialiseerumine mingile kindlale nišile, siis peavad kriisiolukorras paremini vastu need, kes on oma tegevust hajutanud.

Võrumaa on talude poolest väga rikas, siin on tegutsevaid talusid rohkem kui mujal Eestis. Näiteks Kesk-Eestis on põllumajanduslik tootmine läinud suurte ettevõtete kätte. Üks näide: Järvamaal asuv Eesti üks suuremaid põllumajandusfirmasid OÜ Estonia haldab ligi 10 000 hektarit maad, sellest ainuüksi vilja all on ligi 5000 hektarit. Kui Estoniaga peaks midagi juhtuma, siis kohapeal sellele ostjaid ei leidu ning nõnda on see ettevõte kerge saak välismaistele tulijatele.

Näiteks hiinlased on käinud juba Eestis maad noolimas. ELile esitatud andmete järgi on Eestis 1,3 miljonit hektarit põllumaad, sellest kasutuses on 0,9 miljonit hektarit. Ülejäänud 400 000 hektarit on kasutuseta, näiteks võssa kasvanud, ja selle järele tunnevadki huvi hiinlased. Möödunudaastasel kohtumisel Eesti põllumajandusjuhtidega soovisid nad seda maad rentida, kuid neile tehti selgeks, et seda maad on väga raske kasutada. Pärast käisid hiinlased veel Poolas ja Ukrainas ning mõne aja pärast tuli uudis, et Hiina rentis Ukrainas 50 aastaks ligi kolm miljonit hektarit põllumaad. Hiinas nimelt on jätkuvalt probleeme oma rahva toitmisega ja riik näeb selle nimel vaeva. Nii on Hiina omale loonud isegi võimalused piima ja piimatoodete tootmiseks, mistõttu ei osteta Euroopast nii palju piima, kui esiotsa loodeti. 

See, kuidas väike, tuhande elanikuga Meremäe vald pidi kaevanduse rajamisel alla vanduma Võru tee-ehitusfirmale, näitab, kui vähe on tegelikult väiksel omavalitsusel võimalusi oma õiguste eest seista ja oma elanike huve kaitsta.

Teisalt jälle võtame Tallinna linna. Üks põhjusi, miks keskvalitsus Tallinna linnaga tülis on, tuleneb linna visadusest oma elanike õiguste eest seismisel. Võtame näiteks erakoolid, mille toetamise keskvalitsus lõpetas ja mille pärast linn riigi vastu kohtusse läks. Milline väike omavalitsus suudaks sedasi riigiga kohut käia? Meenub ainult juhtum, kus Tartu linn toonase linnapea Andrus Ansipi eestvedamisel riigiga võla pärast vaidles ja ega rohkem ei teagi. Väike omavalitsus peab alla vanduma nii riigile kui eraettevõtetele.

Teine näide oli mõned aastad tagasi Misso vallas. Valla juhid käisid planeeringute pärast kohut autovedajate ühinguga ERAA. Asi lõppes sellega, et kohtuasjad neelasid suure osa valla eelarvest ning tagatipuks jäid valla juhid valimistel oma ametist ilma. Saatuse irooniana sai kohalikel valimistel kõige rohkem hääli autovedajate ühingu ERAA peasekretär. Mis tähendab, et ühing võttis terve valla üle. Võib arvata, et Meremäe valla kohtuskäimine kaevandusettevõtetega oleks lõppenud samamoodi – valda juhiks edaspidi kaevandusfirmade esindajad.

Sama asi ootab lähitulevikus Mõniste valla inimesi. Ka seal noolivad dolokivikaevandusi kaks suurt ehitusfirmat, millest üht käis rahvakoosolekutel esindamas vandeadvokaat Siim Roode – seesama mees, kes aitas Reformierakonna juhtkonda kuuluval perekond Rosimannusel kohtus musta valgeks rääkida. Võib arvata, et nii kõrgelt lendavate vastaste puhul pole kohalikul omavalitsustel palju võimalusi kaasa rääkida. Kohtusse minekut Mõniste vald omale lubada ei saa. Tuleb sealgi nõustuda tingimustega, mis peale surutakse. On hea, kui vabariigi president lohutuseks mõne hea sõna ütleb nagu Meremäel, aga võib juhtuda, et tuleb lihtsalt vaikselt ära kannatada.