Tavapäraselt kirjutatakse juubelilugusid üldtuntud inimestest, kes on oma erialal tunnustatud ja edukad: muusikud, sportlased, treenerid, näitlejad, poliitikud, insenerid, meedikud, ettevõtjad, põllumehed ja kes veel iganes …, aga tema „ta käib tagasihoidlikult oma teed, ta ei tülita kedagi ja ajakirjanikud ei tülita teda, et paluda intervjuud. Kui küsitakse tema käest, mis on ta nimi vastaks ta lihtsalt ja asjalikult: „Ma olen Kalle Värton …” Ja sellest killukesest Jaroslav Hašeki poolt kirjapanduna – kui Švejki nimi Kallega asendada, peaks sissejuhatuseks piisama.

Minuealised, kelle hulka Kallegi pisut nooremana kuulub, mäletavad Austraalia pikamaajooksjat Ronald (Ron) William Clarke’i, kes püstitas 17 maailmarekordit ja tuli 1964. aasta Tokio olümpiamängudel 10 000 meetri jooksus pronksmedalile, aga temast mõni lõik hiljem.

Kui ma lehetoimetajale helistasin, et soovin Kalle Värtoni juubeli puhul temast tutvustava loo kirjutada, vastas viimane: „Jaa-jaa, muidugi, ta oli ju omal ajal kõva rallimees!”

„Ei, kulla Kalev, ei olnud, rallimees oli Andu, tema onupoeg!”

Järeldada võib siit vaid seda, et Eestis tuntakse rallimehi paremini kui jooksumehi, kellena Kalle omal ajal tuntuks sai.

Jätkan nüüd taas Ron Clarke’iga, kes hoolimata joostud 17 maailmarekordist piirdus Tokio olümpiamängudel 10 000 meetris vaid pronksmedaliga, sest tempojooksjana oli tal raske kiirendusi ja spurte harrastavaile jooksumeestele vastu saada. Pärast OMilt Austraaliasse tagasijõudmist küsis ajakirjanik Clarke’ilt, kas ta on Austraalias ikka väga kuulus. Ron vastas, et tuntakse küll, aga sellepärast, et ta on pesapallimängija Albert Clarke’i vend.

Nii on lugu erinevais riikides spordialade populaarsusega ja nendega tegelejate tuntusega!

Tegelikult oli Kalle 1960ndate lõpul ning 1970ndate alul maakonnas (rajoonis) küllaltki tunnustatud jooksumees. Kirjad näitavad järgmist!

Võru rajooni kergejõustiku edetabel:

1969 – Kalle Värton – 1500 m – 4.20,6;
1970 – Kalle Värton – 5000 m – 16.33,5;
1971 – Kalle Värton – 1500 m – 4.12,6; 5000 m – 16.29,6.

Loomulikult pole tegemist tippaegadega, aga need olid saavutatud üsna kergesti pärast paarisuvist harjutamist.

Mäletan Kallet ilmselt Kubja jooksukrosside ajast. Asusin Võrru elama 1967. aasta suvel ja kuna suusataja suvine „ratsioon” on ka ikka suurelt osalt jooksmine, siis saime Kallega tuttavaks jooksukrossivõistlustel, kus ta palus, et ma talle treeninguplaane teeksin, mida ma ka tegin.

Ron Clarke’iga alustasin veel teiselgi põhjusel. Tegelikult oli Kalle tempojooksjana oma jooksukarjääris    just Clarke’i taoline ja ilmselt oleks Kallele kõige paremini sobinud maraton, kuid need polnud tol ajal moes. Ainuke, mis tollal Eestis joosti, oli Vändra maraton, mis kehtis ühtlasi ka Eesti meistrivõistlustena.

Et Kalle võinuks maratonis häid aegu joosta, sellele viitas ka kunagi, arvatavasti 1971. aasta suvel, üks minu mällu salvestunud ühistreening.

Suusatajatel oli Kubjalt alustatuna 18kilomeetrine treeningring, mis jõudis teha keeru ümber Kaasjärve. Läksime Kallega sellele ringile ja hoidsime kõva tempot, sest esialgne plaan oli joosta vaid üks ring. Kubjale tagasi jõudnutena pakkus Kalle, et põrutame veel ühe ringi.

Nii läks, mina püsisin raskustega Kalle sabas ja lõppkokkuvõttes saime kahe ringi (36 km) ajaks kaks tundi ja 24 minutit, mis teeb 4 min/km ehk maratoni võinuksime sellel raskel murdmaarajal läbida kahe tunni ja 48 minutiga, no sellest ajast allapoole just maratoni tulemused algavadki.

1970ndatel töötas Kalle päris pikalt Võru vetelpäästejaamas tuukrina, kus tema arvele läheb vähemalt ühe inimese elupäästmine, millest võib lugeda 1978. aasta 12. septembri ajalehest Töörahva Elu artiklis „Hüvasti, suvi!”, kus on jutt, et 1. augustil  kukkus endise paadilaenutuspunkti juures vette 12aastane tüdruk. Juhust märgati ka vetelpäästejaamast ning tüdruku kaaslane näitas Kallele täpsemalt. Kalle leidis tüdruku 2,5 meetri sügavuselt paari minutiga ja alustas kunstliku hingamisega ning veerand tunni pärast saabunud kiirabi tõdes, et tüdruk oli päästetud.


Juubelilugu kokku võttes saab lisada, et ka ralliga on Kallel siiski otsene side. Onupoeg Andu rallisõidu aegu oli Kalle tema automehaanikuks.

Tunnen Kallet kui korraarmastajat, ausat, karsket ja alati abivalmis inimest.

Edu ja tervist sulle kõigi vanade sõprade nimel!