Menu

.      

Ettevõtlik Varstu vald. Vastuvoolu ujuja

Roomet Allas: „OÜ Krabi Grupp toodanguga on turg kaetud Tallinnast kuni Cesiseni.” Foto: TAIMI PLADOKaugel Läti piiri ääres on oma ettevõtmise sisse seadnud noormees, kelle mõttelaad ja tegevus ei vasta Eestis välja kujunenud tavapärastele standarditele. Roomet Allas on omandanud Tartu ülikoolis magistrikraadi majanduses. Temasugused noored mehed eelistavad pärast kooli lõppu panna lipsu ette ja minna tööle kas panka või mõnda ministeeriumisse. Kui mõni neist otsustabki ise oma peremeheks hakata, siis loovad nad valdavalt mingi riskivabamat teenust pakkuva firma. Pea ees tootmisse sukeldumist tuleb harva ette. Kui keegi neist seda teebki, siis suunavad nad ratsionaalsete majandusinimestena pilgud põhja poole. Lähtudes turu-, tootmis-, logistika- ja veel igasugustest ökonoomika teooriatest tuleb tootmine rajada peamiste turgude või oluliste ressursside lähedusse.


Roomet on ujunud täpselt vastupidises suunas. Kaugemaid punkte kui Krabi meie suuremast turust Tallinnast ei ole just palju. Kui enamuse ressursside logistikat saab korraliku planeerimisega muuta efektiivsemaks, siis tema töö jaoks ühe olulisema ressursi, töötajate, nappuse probleem maapiirkondades aina süveneb.  


Lipsukandjaks saamine ja teenuste pakkumine pole kunagi olnud Roometi eesmärgiks. „Keegi peab ju tootma ka, kõik ei saa vahendada. Praeguse tööga olen ma igal juhul rohkem rahul, kui pangas või ministeeriumis oleksin olnud,” lausub noormees.


Õiged otsused õigel ajal


Allase sõnul määras esialgse tootmise valdkonna suuresti juhus. Ülikooli lõpetas ta ajal, kui oli tänavakivide kriis. Hinnast siis ei räägitud, küsiti ainult, kas kivi on, ja saadeti auto järele.


Algus oli Allase hinnangul siiski päris keeruline. „Oleks veidi vähem õnne olnud, ei istuks ma praegu siin. Palju puudu ei jäänud, et oleks paari kuu möödudes asjad kokku pannud ja lõpetanud,” meenutab noormees. Tootmine kujunes oluliselt kallimaks ja keerukamaks, kui planeeritud, ja müügist ei tulnud piisavalt raha kõigi kulude katmiseks. Üha tihenevas konkurentsis oli käsitsitehtud kividel väga raske masstoodanguga võistelda. Mingil hetkel tekkis seis, et parem on vist mitte teha, kui teha, sest siis ei pea vähemalt peale maksma.


Tänavakivide tegemine lõpetatigi suhteliselt kiiresti ja 2008. aastal mindi üle pesubetoontoodete valmistamisele. „Õnneks läks kõik tasapisi ülesmäge ja pärast seda enam ei ole olnud sellist hetke tekkinud, et lõpetada tahaks. Raskeid hetki on olnud, aga mitte nii hulle,” räägib Allas.


Ka 300 kilomeetri kaugusel Tallinnast saab edukalt tegutseda


Praegu on OÜs Krabi Grupp viis püsitöökohta. Valmistatakse betoonist haljastus- ja ehitustooteid: lillevaase, pargipinke, prügikaste, trepiplaate, aiapostide mütse ning eritellimusi. Standardseid tooteid tehakse aasta läbi, talvel toodetakse lattu, suvel müüakse. Eritellimusena toodetakse erivärvilisi trepiplaate, kalmistu piirdeid, müüriplaate jms. Betoontoodete talvise madalhooaja leevendamiseks valmistatakse puidust pakkevahendeid, kaubaaluseid, põllumajandustootjatele kartulikaste ja konteinereid.


Toodanguga kaetakse kogu Eesti turg ja lisaks ka Läti turg kuni Cesiseni. Kolmveerand kaubast läheb Tartusse ja Tallinnasse. Toodetele nõudlus püsib ja praegused hooned jäävad olemasoleva töömahu jaoks juba kitsaks. Laienemisplaanid on tehtud ja vigade vältimiseks püütakse neid vaikselt ka realiseerida. Uued hooned on olemas, aga need vajavad remonti ning seadmete ja masinatega sisustamist. Rahalistele küsimustele lisaks kummitab tööjõupuuduse probleem. Kohapealt ei ole võimalik kedagi juurde saada, mistõttu tuleb mujalt otsima hakata. „Loodetavasti on veel kuskil vaba tööjõudu,” ütleb Allas kahtlevalt. „Krabile ettevõtet rajades tegin oma elu odavamaks, paraku mitte lihtsamaks.”


Tootmispindade hinnavahed võivad olla Eesti ulatuses isegi kümnekordsed. Kütus ja materjalid on igal pool sama hinnaga. Materjalide veokulu on kulu-struktuuris väike ja kaugus tarnijates ei oma erilist tähtsust. Osa killustikust tuleb Soomest, osa Eestist, graniit tuuakse väljastpoolt Eestit, paekivi on kodumaine. Tööjõukulud on siin madalamad kui põhja pool, aga mitte väga oluliselt. Asjalik töömees saab ka siin piisavalt raha.


Allas on veendunud, et maal on ettevõtlusega võimalik tegeleda ka siis, kui Tallinnasse on 300 kilomeetrit. Ainult tööjõuga ongi probleem. „Päris iga inimene selle töö peale ei sobi, mida meie pakume. Meil peab inimene tööd tehes ka oma peaga mõtlema. Peab oskama jooniseid lugeda, probleeme ette näha, oskama arvestada õhuniiskuse ja temperatuurimuutustega,” selgitab Allas. Betoontoodete valmistamine on nagu juustu tegemine, kus protsessid on üsna kindlalt paigas. Usin ja nobe olemisest üksi ei piisa, sest kui peaga mõelda ei oska ja tekivad vead, siis pärast enam midagi parandada ei saa. „Kui asi on valesti läinud, siis tuleb uus teha. Betooni üles ei sulata.”


Tark ettevõtja ei vaja toetusi


Allase hinnangul ei ole tänane ettevõtetele toetuste andmise süsteem päris otstarbekas. „Kui alustamistoetused on igati asjakohased, siis edaspidine rahaline abi praeguse süsteemi järgi on äärmiselt ebamõistlik ja tekitab ebaausat konkurentsi,” lausub Allas kriitliselt. Tihtipeale ei jõua abi sinna, kus teda päriselt vajatakse ja raha saavad need, kes suudavad paremaid projekte kirjutada. Kui raha on liiga kergelt saadud, siis ei mõelda tegevusi väga tõsiselt läbi ja tehakse sageli rumalaid otsuseid. Ettevõtja peaks siiski ise suutma oma tegevustega plussi jääda. Allas ei usu, et eurorahasid enam pikalt jagatakse: „Selline korraldus ei saa kaua kesta. Toiduainete puhul on toetuste andmine veel arusaadav, et ka vaesed saaksid süüa osta, aga muudes tootmisharudes küll mitte.” Toetuste ärajätmise arvel võiks Allase arvates vähendada üldist maksukoormust.

Seotud lood


 

LOE VEEL

20 PÄEVA ENIMLOETUD