Vabatahtlikuna Gruusias (1. osa)

Tere tulemast Gruusiasse!

EESTLANE VÄLISMAAL • Minu tee ristus Gruusiaga puhtjuhuslikult. Selles, miks ma just sinna sattusin, oli omajagu nii õnne kui ka trotsi selle koolilõpetajate paljukäidud „oh ma lähen nüüd ülikooli, ehkki mul pole aimugi, mida ma elult tahan”-tee vastu. Mingil määral otsisin kindlasti „elu mõtet” ja iseend, nagu kõik need paljud Eesti noored, kes seljakoti selga viskavad ning pileti näiteks Austraaliasse broneerivad. Et ehk tuleb mulle kusagil mäeveerul istudes ilmutus või nii …? Ehk joonistuvad just võõrsil välja minu tugevaimad ja nõrgimad küljed ning tõuseb esile see tõeliselt minulik suund? Kas minust saab arst või lasteaiakasvataja või hoopiski inglise keele õpetaja? Praeguseks hetkeks pole ma ikka veel oma suunda leidnud, aga jõudsin järeldusele, et ega üks 20aastane seda väga vajagi. On palju põnevam lasta end kaasa kiskuda kõigest uuest ja huvitavast.

2. septembril 2010 maandusin koolipingi asemel Tbilisi rahvusvahelises lennujaamas. Oli erakordselt kuum sügis – meie mõistes oli tegu südasuvega. Öösiti püsis temperatuur 25 kraadi ringis, kuid keskpäeval ulatus lausa 40 kraadini. Nii kestis see poole novembrini.

Minu uues kodulinnas Rustavis, mis asub vaid 30 kilomeetrit Tbilisist kagu suunas, valitses kergelt apokalüptiline olustik – inimtühjad tänavad, põrgukuumus, auklikud sõiduteed (või pigem ära eksinud sile teejupike kahe augu vahel?). Tänavad olid räpased ja umbrohi kohalikus pargis lausa puusadeni. Lennujaamast oma uude koju sõites loendasin kokku umbes viis koeralaipa 20 kilomeetri peale.