„Mini-futureFINDer’il” lõi noorte entusiasm särama

SÜNDMUS • 8. septembril toimus Võru noortekeskuses põhikooli ja gümnaasiumiõpilastele suunatud sündmus „Mini-futureFINDer”. Kohale oli tulnud noori nii Viljandist, Võrust kui ka Tartust.

Sissejuhatuseks mängud

Alustuseks tehti igasugu ülesäratavaid ja „jääd murdvaid” mänge, et kõik, kes polnud veel omavahel tuttavad, saaksid üksteise nimed ja näod selgeks. Nimede meeldejätmine seostati näiteks erinevate liigutustega. Tehti ka mänge, kus olid oluliseks reaktsioon, ebaloogilisus ja tõsidus. Viimasega seoses oli selline mäng, kus osalejad seisid ringis, üks neist aga ringi keskel ja tema pidi ütlema ühele ringis seisvale noorele: „Kallis, kas sa armastad mind?” Vastaja pidi ilma naerma hakkamata ütlema: „Jah, kuid ma ei tohi naerda.” Naeru tagasihoidmine osutus aga siiski päris raskeks.

Mängud mängitud, jõudis kohale Aivar Haller, kes rääkis kolm tundi emotsioonidest, väärtustest ja lihtsusest. Sellest, kui tähtis on ikkagi see, et elu ei aetaks keeruliseks, sest nagu üks noortest, kellel nimeks Indrek, ütles – lihtsuses peitub võlu. Haller rõhutas, et kõik geniaalsed asjad on lihtsad, kuid tuleb meeles pidada, et kõik lihtsad asjad pole geniaalsed. Ta ise ütles, et proovib oma elu elada nii lihtsalt kui võimalik, kuid alati ei sõltu see temast.

Aivar Haller viskas õhku ühe mõtte – kõik on alati liikumises ja muutumises. Seesama kehtib ka Võrus. Seega tuleks jätkata liikumist ja muutumist ka Võru linnas, sest see aitab rikastada linnapilti. Ta rõhutas, et siiski oleks elus tarvis kuulata kõhutunnet, sest teinekord võib mõistus viia eksiteele. Samas aga nentis, et seesugune oskus tuleb aja ja kogemusega ning siis, kui inimene on valmis tegutsema oma kõhutunde järgi. Kõik asjad, juhused ja sündmused leiavad tee inimeseni, kui on õige aeg ning inimene on valmis seda vastu võtma.

Saavutused nõuavad julgust ja teotahet

Esinema oli kutsutud Nõo tüdruk Kristin Värno, kes on samuti abiturient, kuid kes viimasel gümnaasiumiaastal otsustas kolida Tallinnasse ja minna gümnaasiumisse EBSi. Kristin ütles, et põhikooli lõpus oli Nõo reaalgümnaasium (NRG) tema jaoks ainus võimalik koht, kus keskharidust omandada. Kahe aasta jooksul sai ta aga aru, et seal õppimine ei ole teda arendanud ega talle midagi uut juurde andnud. Siiski, kümnendas klassis valiti ta NRG õpilasesinduse presidendiks ja selle koha tõttu hakkas ta käima Eesti õpilasliitude sündmustel, kus ta algul küll kedagi ei teadnud, kuid kus see kiirelt muutus. Kristin pani end kirja õpilasliidu suvekooli korraldusmeeskonda, kus jäi silma õpilasliidu suvekooli peakorraldajatele, sest ta liikus ja sebis kogu aeg ringi ning andis oma suure panuse ürituse korraldusse.

Praegu on Kristin 18aastane ja Eesti Õpilasliidu kultuurivaldkonna juht. Kristin rõhutab, et tähtis on julge pealehakkamine ja oskus ennast ning teisi motiveerida, sest see aitab korda saata olulisi saavutusi ja sündmusi.

Pärast Kristini esinemist jaotati noored kahte gruppi ja mõlemale anti kool, mille kohta nad pidid infot otsima. Esimesele grupile anti kutse-, teisele ülikool. Noored pidid leidma infot Luua metsanduskooli ja Tallinna tehnikaülikooli kohta. Noored pidid ise otsima informatsiooni selle kohta, kuidas toimub sisseastumine nendesse koolidesse ja mis tingimustel õpilasi vastu võetakse. Lisaks pidi leidma infot selle kohta, mis erialasid seal õpetatakse, kui palju ja kas üldse on tasuta õppekohti, missugused on elamisvõimalused. Tähtis oli veel ära märkida see, kas seal on avatud uste päev või näiteks tudengivarjunädal nagu Tallinna tehnikaülikoolis.

Eelkirjeldatud ülesanne sai noortel edukalt läbitud ja kokkuvõttes võis nentida, et tegelikult pole sellise informatsiooni leidmine internetist üldse raske, olgugi et tähtsa info filtreerimine võib esmapilgul pisut keerukas tunduda.

Sündmus õigel ajal õiges kohas

Lisaks teistele käis rääkimas ka AIESECi kommunikatsioonijuht Siim Uhtjärv, kes suvel teenis taskuraha sellega, et jälgis, kuidas muru kasvab. Ent sellest ta päris ei rääkinud. Ta tõi välja viis oma elu põhiväärtust ja rääkis, kuidas ta püüab nende järgi elada. Üks neist väärtustest oli näiteks unistada suurelt.

Pärast seda hakkasid toimuma igasugu loomingulised ja mängulised ettevõtmised ning lõpetuseks grilliti ja tunti üksteise seltskonnast lihtsalt mõnu.

„Mini-futureFINDerist” osa võtnud noored paistsid olevat rahul, et nad olid sellele sündmusele tulnud, sest päev oli täis nalja ja naeru, samas aga räägiti palju sellest, kuidas elus oma unistusteni jõuda. Tähtis on, et eesmärgil oleks alati olemas siht. „Mini-futureFINDer” oli täiesti omal kohal sündmus ja jääb loota, et korraldajad Ingrid Kaasik, Risto Ruul, Kersti Leppik ja Jane Milvek on motiveeritud ning tahtmist täis noored, kes viiksid selliseid sündmusi läbi ka tulevikus.