Riigikogulane vastab toiduhindade kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Toidukaupade hindade tõusul ei paista lõppu tulevat. Kui nii edasi läheb, siis tuleb meil varsti lisaks bensiinile Venemaalt ka sööki ostmas käima hakata. Järgnevalt saate teada, kuidas vaatavad toidu kallinemisele meie lugupeetud rahvasaadikud. Küsisime neilt:

1. Mida arvate toiduainete hindadest Eestis – on need teie arvates kallid, paraja hinnaga või odavad?

2. Kuidas ise toiduainete ostmisega toime tulete – kas saate poest alati meelepärast osta või peate vahel ka odavama ja viletsama toidukauba kasuks otsustama?

3. Paljude kehvema sissetulekuga inimeste elu osaks on osta tähtaja ületanud toitu, kuna muuks lihtsalt raha pole. Kuidas on teiega – kas olete ka tähtaja ületanud toidukaupa ostnud ning kui jah, siis mida?

4. Milliseid lahendusi pakute välja, et kergendada vaestel inimestel toidu ostmist, et nad ei peaks vaid tähtaja ületanud toidu ostmisega leppima?

Valdo Randpere (Reformierakond): Minu arvates on Eestis toiduainete hinnad liiga kõrged. Põhjuseks ühest küljest vähene konkurents, teisest küljest ka tarbijad ise, kes eriti ei vaevu hinnateadlikud olema ja oma ostueelistuste muutmise kaudu hindu mõjutama.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Toiduainete hinnad on Eestis kallid ja neist, kes sõidavad välismaa vahet, toovad paljud toiduained sealt endaga kaasa. Kindlasti valin toiduaineid, mida ostan, ning eelistus on eestimaine toodang ja soovitavalt kodukandi tootjate oma.

Olen kaupluses näinud, kuidas inimesed ostavad tähtaja ületanud toodangut ja tunnistan – piinlik on seda pealt vaadata. Kahjuks nende inimeste arv järjest kasvab, kes peavad kalkuleerima igat eurosenti, et kuu lõpuks omadega mitte miinusesse jääda.

Keskerakond on mitmel korral algatanud seaduse eelnõu, et toiduainete käibemaksu alandada, aga kahjuks on see eelnõu alati ka kohe välja hääletatud. Väga paljudes Euroopa Liidu riikides on toiduainetel madalam käibemaks ja lähim madalama toiduainetele kehtestatud käibemaksuga riik on Soome. Teiseks aitaks toiduainete hinnatõusu pidurdada see, kui meie põllumajandustootjad saaksid samas suurusjärgus toetusi kui nende kolleegid mujal Euroopas.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Hinnad on laes ega vasta mitte kuidagi perekondade sissetulekule. Maksuameti andmeil oli eelmisel aastal keskmine brutopalk 669 eurot kuus. Pärast maksude maksmist jääb seega keskmisele eesti inimesele kätte umbes 530 eurot ehk vanas rahas 8000 krooni ringis. Mis raha see praeguse elukalliduse juures on? Euroopa mõistes on see lihtlabane vaesus. Eriti arvestades seda, et aastaga on tarbijahinnad kasvanud ligi neli protsenti. Kahjuks on eriti kõrged kodumaise toodangu – juurvili, munad, sink ja muud – hinnad. Pole mõtet rääkida, nagu minister Jürgen Ligi armastab öelda, et maailmaturg on hinnad kõrgele tõstnud. Ei jäta ka Eestis keegi hinda üles ajamata, kui vaid saab.  

2. Isiklikult ostan ma alati odavamat kaupa. Ma ei nõustu väitega, et odavam alati viletsam on. Kindlasti piilun kampaaniahindade poole ja otsin kollaseid silte. Minu meelest on Eestis parim kett Maxima, kes oskab kampaaniakunsti kõige paremini. Maximas on alati mõni sooduskaup saadaval ja vähemalt moraalselt mõjub see ostjale rahustavalt.

3. Isiklikult pole tähtaega ületanud kaupu otsimas käinud, küll aga olen palju rääkinud nendega, kes just seda kaupa ootavadki. Neil inimestel pole lihtsalt valikut. Suurte poodide juures võib näha ka järjekordi prügikastide juures, kuhu aeg-ajalt riknenud puu- ja juurvilja välja kallatakse. Muidugi on seda šokeeriv pealt vaadata, kuid see on reaalne kapitalism, mida parempoolne võim hoogsalt harrastab.

4. Meil on vaid üks lahendus: järgmistel valimistel Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit välja vilistada! Nad pole Eesti valitsemisega hakkama saanud. Eesti vajab kiireid muutusi! Kui tõmmata paralleele USA presidendikandidaatidega, siis praegune Eesti võim väljendab Mitt Romney maailmavaadet, et igaüks saagu iseendaga ise hakkama. Järgmiste valimiste järel peaks ka Eestis pääsema mõjule Barack Obama maailmavaade, et riik on loodud inimese jaoks ja püüdku ka võimalusel iga kodanikku aidata.

Rein Randver (SDE): Eesti on avatud majandusega väike riik. Toiduainete hinnad sõltuvad osaliselt meie riigi hinnapoliitikast (maksud) ja maailmas toimuvast (nõudluse kasv, toorainehinnad, ilmastik). Teiselt poolt on ka meie ehk tarbijate sissetulekud madalad. Eestis on kulutused toidule 25 protsenti pere sissetulekust, aga paljudes Euroopa riikides 15 protsendi ringis.

Minul ei ole kindlaid eelistusi toidu hankimisel. Oste teen nii turul kui kauplustes ja kasvatame ka ise. Praegune põllumajandus ja toiduainetetööstus on teinud suure hüppe arengus, et kindlustada meie elanikkond omal maal toodetud liha, kala, piima ja teraviljaga.

Rohkem peaksime toetama kodumaist toidutootmist otsetoetustega või enam tarbima. Viimane uudis on, et sisendite (küte jne) hinna tõusu tõttu tõmbavad koomale köögivilja kasvatajad. Koostööd peaks tegema ühistegemises ja leidma kiirema tee tarbijani.

Paljudel peredel on praegu keeruline toituda tervislikult ja odavalt. Ent inimesed on olukorrale lahendusi otsimas. On hakatud rohkem kodus toitu valmistama, kasvatama ise köögi- ja juurvilju ning tegema hoidiseid.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Toiduainete hind on maailmas kasvava trendiga. Kõrgem hind lubab saada väärilist tasu oma töö eest ning see omakorda innustab rohkem investeerima ja töökohti looma. See võib olla meie maaelu edenemise üks mootoritest.

Medalil on alati kaks külge. Kui tootja ja müüja ei saa tavaliselt soovitud hinda, siis ostja jaoks on hind ikkagi kõrge. Vaba turumajanduse ning konkurentsi tingimustes kujuneb hind nõudmise ja pakkumise tulemusena ning müüjal ei ole võimalik küsida kõrgemat hinda, kui ollakse reaalselt valmis maksma.

Mina ei ole toidu suhtes eriliselt nõudlik ja valiv. Mulle maitseb lihtne ja kodune toit. Tarbin palju värsket eestimaist toitu, võimalusel kohalikku. Juur- ja aedvilja, munad ning mee saan vanemate talust. Liha ostan võimalusel turult. Minu koduümbruse metsad on seene- ja marjarikkad, ka kala saab kodujärvest.

Säilivusaegasid ma paaniliselt ei vaata. Eeldan, et müüakse kvaliteetset kaupa. Samas ei karda mina isiklikult süüa ka paar päeva säilivustähtajast üle läinud toitu. Seda muidugi juhul, kui maitsel ja välimusel riknemise tundemärke pole. Kõike ei pea poest ostma. Vanarahvatarkus ütleb, et põllumees – põline rikas. Kui kevadel peenardesse ja vagudesse midagi külvata, on sügisel võimalik ka saaki korjata ja talvevarusid soetada.

Urmas Klaas (Reformierakond): Toiduainete hulgas on kaupu, mis on läinud kallimaks, ja on ka selliseid, mis on läinud odavamaks. Üldine tunnetus on, et kõik on läinud kallimaks. Ent põllumajandussaaduste hinnad on sõltuvad konkreetsest aastast ning näiteks tänavune aasta on olnud väga soodne sibula kasvuks – saak on hea ja pakkumine nii suur, et see on toonud tarbija jaoks sibula hinna alla. Seda oli selgelt näha nii Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal kui ka Põlvamaa ökofestivalil.

Tarbija soov on muidugi, et toidu hind oleks võimalikult madal. Tootja soovib aga võimalikult head hinda saada. Tasakaal leitakse turul, kus ükski kaup ei saa olla kallim, kui tarbija on valmis selle eest välja käima. Soovitan alati eelistada kohalikku kaupa, et raha jääks meie põllumehe kätte. Ise sisseoste tehes püüan ka ikka kohalikku kaupa eelistada. Üsna palju kasvatame ka ise: tomat-kurk tuleb enda kasvuhoonest, marjad-õunad ka.

Olen kindel, et kui näiteks riik alandaks toidukaupade käibemaksu, siis kauba hind ei alaneks. Kaupmehed võtavad vahe endale. Nii juhtus Soomes ja sellest näitest tuleb õppida. Meil oleks palju rohkem kohalikku kaupa müügil ja see oleks ka soodsam, kui meie tootjad rohkem koostööd teeksid. Praegu toimetab igaüks rohkem omaette ja see on ka üks põhjus, miks konkurentsis poekettidele alla jäädakse.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): 1. Eesti hinnad on võrreldes Euroopa maade hindadega kõrged. Juurdehindlus on see, mis on sisult kontrollimatu ja tõstab toiduainete hinda.

2. Olen toiduainete valikul jälginud eestimaist. Ent kui hinnad on kõrged olnud, tunnistan ausalt, olen ka Euroopa Liidu päritolu toiduaineid ostnud.

Kasvatan ise köögivilja, käin usinasti marjul, korjan seeni. Mul on piisavad varud nii kartuli, mahlade kui ka seente näol. Kui saan vahel veel ka naturaalset lehmapiima, on toidulaud rohkem kui külluslik. Ma olen jäänud lihtsate maatoitude juurde – see on odav ja ökoloogiliselt puhas.

3. Olen küll tähtaja ületanud kaupu ostnud.

4. Kindlasti on mets see, mis toidab. Lisaks seentele ja marjadele saab sealt hulganisti imepäraseid ravimtaimi teeks kuivatada. Tuleks pakkuda ennast talunikele appi kartuleid võtma, tasuks kott kartuleid, kapsapõllult kapsast jne. Talunikud kurdavad ju tihti, et pole tööjõudu kuskilt võtta. Loomulikult peab riik oma majanduse viima sellistele alustele, et inimestel, kes soovivad tööd teha, oleks seda ka võtta.

Ülo Tulik (IRL): Toiduainete hinnad on meil kallid. Hetkel ei ole olulist vahet meie põhjanaabrite soomlastega. Aastaid tagasi oli see vahe oluliselt suurem.

Mina ei ole peres peamine toiduainete ostja ja seetõttu ei ole päris õige mees seda teemat kommenteerima, aga kala on küll see, mida ostame siis, kui seda müüakse suure allahindlusega, ja kindlasti ei ole mina seda meelt, et allahinnatud kala ei ole hea valik.
Toidu ostmisel vaatan alati hinda ja olen kogenud, et hind ei näita alati kvaliteeti. Eriti kehtib see kalatoodete osas.

Säilitustähtaja ületanud toitu ei ole ostnud, küll olen ostnud karbi komme, mis olid selgelt letile kauaks seisma jäänud ja söömiseks kõlbmatud.

Toidulaua teevad kindlasti odavamaks, mitmekesisemaks ja maitsvamaks omakasvatatud toiduained, olgu nendeks siis kartulid, tomatid, kurgid või muu selline. Meie pere ei ole omakasvatatud aiakultuuridest veel loobunud ega kavatse seda ka lähiajal teha.

Arvan, et töökoha olemasolu tagab ka rahuldava toidulaua ja palju sõltub inimese enda oskustest.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Toiduainete hinnad on Eestis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega väga kõrged. Meie sissetulekud on madalad ja võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kulub toidukaupadele suurim protsent.

Tähtaja ületanud kaup tähendab, et seda ei tohi enam värske kauba hinnaga müüa, aga tarbida võib. See kaup on tarbitav ja kindlasti ohutu, kuid mitte kõrgeima kvaliteediga. Ostan tihti müügikuupäeva ületanud tumedat leiba, kuna mulle lihtsalt meeldib tahkem leib. Selles ei ole ju midagi taunimisväärset, kui perenaine/peremees oskab majanduslikult mõelda ka toidupoes oste tehes.

Hinnatõusu leevendamiseks võiks valitsus kehtestada toidukaupadele väiksema käibemaksu, nt Saksamaal on see 15 protsenti. See jutt, et kaubandus kasutab olukorda omakasuks ja paneb siis kõrgema juurdehindluse, ei vasta tõele. Kaubanduses tekib hindade konkurents. Ise valmistamine ja varumine on alati soodsam. Turul on praegu kartul odavam kui talvel ja eks hoolikal perenaisel on ka kusagil maalapil mõni juurikas talveks kasvatatud. Tegelikult on olemas odavaid ja väga maitsvaid retsepte, tuleb olla vaid leidlik ning hoolas toiduvalmistaja.

Kalvi Kõva (SDE): Ilmselgelt on toidukaupade hinnad Eestis liialt kõrged ja seda eriti meie palgataset silmas pidades. Paraku peegeldub see ka väga paljude inimeste toidulauas. Inimesed lihtsalt ei saa endale täisväärtuslikku ja mitmekülgset söögikraami lubada. Toiduainete käibemaksu langetamine aitaks hinnatõusudega paremini toime tulla ja olukorda leevendada. Sotsiaaldemokraadid algatasid näiteks 2010. aasta lõpul eelnõu, mille eesmärk oli alandada toiduainete käibemaks 2013. aastal viiele protsendile, millest oleks tõusnud otsest kasu nii tarbijatele kui ka tootjatele. Toidukaupade käibemaksu neljakordne alandamine elavdaks ühtlasi sisetarbimist ja selle kaudu kogu majandust. Paraku ei leidnud meie idee koalitsioonis toetust.

Enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides on toiduained muudest kaupadest ja teenustest märksa madalamalt maksustatud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.