Rõuge seeneleiud rõõmustasid mükolooge

SÜGISANNID • Rõuge viies seenenädal on praeguseks ajalugu. Kuus päeva, 3.–8. septembrini kestnud seeneretked, näituse komplekteerimine, seentega lõngade värvimine, seeneroogade valmistamine ning mõistagi pikad arutelud seentemaailmast ootavad juba oma järge Sagadil, Valgas, Tartus, Tallinnas ja mitmel pool mujal.

Mis on see võluvägi, mis inimesi sügiseti ikka ja jälle Rõugesse toob? Eks ikka tore kohalik elu – alati üllatusi pakkuvad seenemetsad ja nende keskel tegutsevad väga meeldivad inimesed. See kooslus annab igale tulijale midagi olulist. Kes saab teadmisi seente ja laiemalt metsaelu kohta, kes teadmisi seente söömise, kes seentega värvimise kohta, kes tahab seenemetsas lihtsalt hinge kosutada … Mõni tahab seda kõike aga korraga ja eks ta seda soovi korral ka saab.

Seenenädal on tõstnud teadlikkust

„Mul on hea meel, et inimesed tunnevad meie ürituse ja tegevuste vastu piisavalt palju huvi. Mul on isegi selline tunne, et seenenädala korraldamine on vilja kandnud. Inimeste teadlikkus on tõusnud, sest iga aastaga muutuvad küsimused aina teadlikumaks, võrreldes näiteks esimese või teise aastaga ikka tuntavalt. Mõne persooni areng on ikka väga nähtav, sest on selle viie aastaga nii-öelda seeneinimeseks muutunud,” on Viitina loodushariduskeskuse juhataja Toivo Tuberik rõõmus.

„See aasta oli väga edukas. Seene viljakehasid oli füüsiliselt tohutult palju. Mõnes metsas oli võimatu niimoodi käia, et seal korraga mitut seent ära ei talla. Esimene mets, kus me käisime, oli ikka müstika – seal oli väga palju seeni,” sõnas Toivo Tuberik. Tänavune saagikus Rõuges pani imestama isegi paljunäinud mükolooge. Eriti võimsad olid erinevate vöödikute kolooniad, samuti puravike ja punase kärbseseene omad.

Eesti bioloogil ja loodusfotograafil Urmas Tartesel tekkisid tänavusel Rõuge seenenädalal kohe probleemid.

„Tuled harjumuspäraselt puhtaks puhutud makroobjektiividega kohale ja mis selgub – metsad on seeni sedavõrd täis, et pildistamiseks sobib pigem lainurk,” tõdes Tartes.

Metsaalused kubisevad erinevatest vöödikutest, kärbseseentest, riisikatest ja puravikest. Piisab, kui esimese kümne meetri järel pikali visata, sest pildistamist või korjamist jätkub vähemalt tunniks. Põnevate leidude tõttu läks nägu naerule ka paljunäinud seenespetsialistidel.

Suur hulk seeni on sellised, mille nime leiab heast seeneraamatust. Kukeseen, tõmmuriisikas ja soomustindik on sellised seened, keda suudab ära tunda ka algaja seenehuviline. Puravike, riisikate ja pilvikute eristamine nõuab juba vilunud silma, aga suur hulk seeni on sellised, mida tavamäärajatest ei leia. Ent ka pealtnäha lihtsad seened võivad üllatada. Kes meist ei tunneks punast kärbseseent? Aga vahel võib ka punane kärbseseen olla hoopis kollastes-oranžides toonides.

Halvad ilmastikuolud tõelist seenelist ei sega

„Seenenädala esimene pool oli super. Alles neljapäeval saime päris kõva valangu Pähni looduskaitsealal endale kaela, aga seeneteadlased on sellega harjunud. See ei ole mingi probleem, kui kaitseriietus on seljas,” annab Toivo Tuberik ülevaate nädala jooksul toimunud seeneretke ilmastikuoludest.

Seeneretkedel käijaid polnud eriti palju, kuna need tehti inimeste jaoks natuke ebamugaval ajal. „See oli ikkagi töönädal. Me läheme hommikul välja ja kes siis ikka tulla saab? Mõned ikka käisid, massilist kaasatulekut ei olnud. See-eest käis näitusel väga palju inimesi,” tõdes seenenädalat korraldanud Viitina loodushariduskeskuse juhataja Toivo Tuberik.

Rõuge kandi metsadel läheb hästi

Seenenäituse viimaseks päevaks oli väljas 180 silti, mis on väga kõva sõna. „Tegime sellel aastal natukene teistmoodi ega hakanud korjama pisiseeni. See ei anna näitusele midagi juurde, sest nad surevad väga kiiresti ära, seega nendest loobusime,” ütles Tuberik.

Seened pole metsas vaid kaunite silmatorkavate kübarate kujul. Suur hulk seeni on sellised, kelle olemasolust teadasaamiseks peame tähelepanu suunama pisidetailidele. Mahalangenud puulehed on üks selline koht, kust pole mõtet klassikalisi seenekübaraid otsida. Erkkollane haavaleht muutub lähivaates metsarestoraniks, kus seened ja tillukesed putukad – hooghännad – üheskoos kõhtu täidavad. Alguses „sööb” seen lehes leiduva tselluloosi. Hooghännad tulevad lehele seeneniite sööma. Üheskoos tegutsedes on just seened ja tillukesed putukad need, kes sügisese värvikireva lehesaju mullaks muudavad.

„Tundub, et seened on hästi peidulised. Peaaegu aasta otsa pole neid näha ja siis ühtäkki on nende viljakehasid igal pool. Seeneniidistik ei saa pinnases kiiresti liikuda ning seened on parasjagu paiksed. Nende viljakehad tulevad välja ikka samas kohas. See tähendab, et kui oma käike hästi ajastada, siis võib seenemetsas kohata ka „vanu tuttavaid”. Selline taaskohtumine leidis aset Paganamaal. Eelmisel aastal leidsime seeneretke käigus sealsetest metsadest uhke korallnarmiku. Nüüd käidi samad kohad uuesti läbi ja tuttava kasetüve peal kasvas ta jälle. Ehk veidikene tagasihoidlikum, kuid sama väärikas, isegi majesteetlik. Seni oleme igal seenenädalal seda haruldust kohanud. See tähendab, et Rõuge kandi metsadel läheb hästi,” räägib Urmas Tartes.

„Üldiselt on headel asjadel kombeks püsima jääda. Nii on ka Rõuge seenenädal muutumas meie elu sama loomulikuks osaks, kui on Viru folk või Matsalu loodusfilmide festival,” on korraldajad öelnud.

Kindlasti toimub sarnane ettevõtmine aasta pärast seenepealinnas Rõuges – ikka septembri esimesel täisnädalal.