Sakslane Kay Nicolaus ostis oma vanavanavanaisa talukoha uuesti tagasi

TAGASIOSTMINE • Saksamaa kodanik Kay Nicolaus tegi eile Võrus ajalugu, kui ostis oma vanavanavanaisa talukoha uuesti tagasi.

Nimelt oli Kay Nicolause esiisa, Tsooru mõisas valitseja ametit pidanud Otto Klavan ostnud 1. mail 1867 5700 rubla eest omale kinnistu nr 175, mis oli eraldatud Tsooru mõisast. Selle kinnistu juurde kuulunud kolm suurt talukohta: Hedu, Puusepa ja Sillaotsa, mistõttu kutsuti seda karjamõisaks. Kinnistu müüjaks oli tollal Tsooru mõisnik Constantin Budberg, kinnistu suurus oli ligi 100 hektarit.

Eile kirjutas Otto Klavani järeltulija, praegu Saksamaal Hasselburgis samuti mõisavalitseja ametit pidav Kay Nicolaus Võrus Triin Teini notaribüroos alla lepingule, millega Antsla vald müüs talle Puusepa kinnistu 3000 euroga. Kinnistu juurde kuulub 1,2 ha maad ja 196 m2 suurune endine taluhoone, mida kasutati kooli internaadihoonena ja viimati Lepistu kooli puidutöökojana.

„Minu kodumaa on Eesti,” ütles tehingu sõlmimiseks paariks päevaks Eestisse tulnud Kay Nicolaus eile pärast lepingu allkirjastamist. „Olen 20 aastat sellest unistanud. See on kõige liigutavam sündmus mu elus,” lisas ta pisarsilmil.

Notari juures oli eile Antsla valla poolt alla kirjutamas vallavanem Tiit Tõnts. Ta ütles, et peatselt peaks leidma ostja ka Lepistu kooli hoone, huvilised pidid olema Soomest.

Roosiku külas asuvad Lepistu kooli hooned pandi müüki pärast kooli sulgemist 2008. aasta kevadel. Eile müüdud Puusepa kinnistu alghind oli esialgu 500 000 krooni ehk ligi 32 000 eurot. Nelja aastaga on seega kinnisvara hind tulnud alla ligi kümme korda.

Kay Nicolause jaoks oli eile neljas kord Eestit külastada. Esimene külastus oli täiesti juhuslik, kuna ta oli parasjagu Soomes puhkusel, kui Eestis kuulutati 21 aastat tagasi välja iseseisvus ja Helsingis hakati ühes ruumis väljastama Eesti viisasid. Kay käis seega Eestis mõned päevad pärast iseseisvuse väljakuulutamist. Järgmine kord tuli ta Eestisse aasta hiljem ja otsis üles vana talumaja, millest oli talle rääkinud tema vanaisa Nikolai Klavan kes, muide, sõdis Eesti vabadussõjas eestlaste poolel. Maja oli paarkümmend aastat tagasi veel kooli kasutuses ja Kayle jäi vaid maja tagasisaamisest unistada.

Kolmas kord käis Kay Eestis tänavu suvel, astus juhuslikult läbi Antsla vallavalitsusest ja sai teada, et tema esivanemate talukoht on müügis. Pärast seda kulus tal veidi aega asjaajamiseks, et leppida kokku notari aeg ja samuti tingimustes. Eile aga oli ta kohal Võrus, et lõpuks lepingule alla kirjutada. Pärast asjatoimetusi notari juures ning lepingutasu maksmist tegi ta tiiru maja juures ja sõitis Antslasse, et leida ehitusekspert, kes teeks hoonele ekspertiisi ning kalkulatsiooni, kui palju võiks vana hoone renoveerimine maksma minna.

Kay Nicolaus plaanib oma tuleviku siduda Eestiga. Esialgu soovib ta hoone katuse välja vahetada ja tagada hoone säilumine. Edasi on plaan teha korda mõned ruumid, et olla seal ise või neid välja rentida Võrumaad külastavatele Saksa turistidele. See kõik võib võtta aega, sest suurt raha Kayl esialgu kusagilt võtta pole; võimalik, et tal tuleb kasutada vabatahtlike abi. Näiteks olid naabrid talle teinud ettepaneku, et järgmisel aastal võiks „Teeme ära!” talgupäeval taluümbruse korda teha.

Praegu kasvab Nicolause talumaja ümber kõrge hein ja mitme meetri kõrgused kaktused. On näha, et seal pole aastaid keegi heina niitnud. Maja on säilinud tänu eterniitkatusele. Asbesti sisaldav eterniit on küll tervistkahjustav, ent peab ilmastikuoludele väga hästi vastu ja on hävimisest päästnud paljud mahajäetud taluhooned.