Võrus Kreutzwaldi gümnaasiumis remonti tegeva Semuehituse otsus tellida aknad Lätist on majanduslikult otstarbekas, aga avaliku sektori kulutuste puhul võiks eelistada kodumaiseid pakkujaid.

Omamaise eelistamise jutu puhul tasub meenutada aastaid 1997, 1998, mil Kagu-Aasiat tabas üle aastakümnete karmim kriis ja sealsed majandused kaotasid 50 protsenti oma väärtusest. Selleks, et kriisis toime tulla, kutsus näiteks Lõuna-Korea valitsus üles eelistama omamaist toodangut. Vähe sellest, koduperenaised müüsid maha oma kulla, et toetada kodumaist majandust. Enneolematu patriotismilaine tõttu õnnestus Koreal kriisist väljuda märksa valutumalt, võrreldes teiste Kagu-Aasia riikidega. Korea firmad jäid ellu, inimestel on tööd ja praegu vallutavad kogu maailma suured Korea tööstusgrupid Kia ja Samsung.

Eestil pole Koreale suurt midagi vastu panna. Kõige suurema kriisi ajal soovitab Eesti valitsus inimestel otsida tööd välismaalt ja riigi mitmetuhandepealist sõjaväge toidetakse välismaal toodetud toiduga. Eesti president käib end ravimas välismaal ja keskmine eestlane eelistab poes välismaist kurki kodumaisele. Riigi lugupeetuimad ärimehed pole mitte need, kes riigi toetamiseks kulda müüvad, vaid need, kes seda spekuleerimise eesmärgil kokku ostavad. Patriotism jääb Eestis vaid ilusaks jutuks tegeliku elu taustal, kus kriisi vajunud Eestimaad tükk-tükihaaval laiali veetakse ja sellega riigi alustalasid raiutakse. Eesti riik kaotab iga päev kümnete viisi oma kõige kallimat vara – hästi haritud ja kogemustega töötajaid.

Eelistada eestimaist on majanduslikult ja psühholoogiliselt raske, aga seda tasuks siiski teha, eriti kui kulutatakse maksumaksja raha. Vastasel korral pole mõtet kurta töökohtade kadumise, maapiirkondade tühjenemise ja eesti rahva hävimise pärast. Kaasaja turumajanduslikus ühiskonnas on tarbimine paratamatult muutunud poliitika osaks. Riigi ja selle juhtide jutud patriotismist kõlavad õõnsalt, kui kõik olulisemad kaubad ning teenused ostetakse sisse välismaalt.