Väidetavasti on eestlased ülimalt uskmatu rahvas. Vist vaid iga neljas – meie venelased ühes arvatud – siin maal väidab ennast uskliku olevat. Ülejäänutel on siis täis aru peas. Või vähemalt nii nad ise arvavad.

Ometi võib väita, et see pole päris nii. Ei pea usk tähendama, et litsud pühapäeviti torniga majja kuulama, mis kitliga mees räägib. Usk on ikka uskuja hinges ja südames, kui nüüd vähe luuleliseks minna.

Eestlase usk näib olevat haridus. Täpsemalt, et õpi, õpi, õpi, küll siis tulevad õnn ja edu lauale. Kõrgharidus massidesse, teadmispõhine majandus – teised imeilusad väljendid. „Ega sa ometi kavatse maha jääda, alla vanduda, lati alt läbi joosta,” küsib avalik arvamus nõudlikult. Edasipüüdlikkus elunormiks!

Kui see pole sarnane pimeda usuga, siis mis on? Kas pole iidsest ajast rahasid kogutud, et lapsi koolitada, ikka selleks, et parema elu peale saaksid? See ongi meie nokkija.

Mistõttu pole ime, et see maa siin kubiseb kõrgkoolidest ja kõrgharitutest. Igal kevadel kirjutavad kümned tuhanded lapsukesed end üles, kuhu kooli juhtub, mitu neid pähe tuleb, eks pärast vaatavad, kuhu nad sattusid. Just nimelt sattusid. Dinosauruste aegu, kui ülikooli astuti, tehti sisseastumiseksameid, neid sai teha ainult ühte kohta, mitte et näis-kuis-joppab. See tähendab, et enne pidi ikka kõvasti mõtlema, kuhu üldse, kas on lootust need eksamid ära teha. Oli mõtet veel juurde õppida, üle korrata, ennast kokku võtta, mitte loota koolis saadud heale keskmisele.
Rohi oli muidugi ka rohelisem.

Tere tulemast ärareformitud kõrgharidusse, kus kõik käib teistmoodi! Lapsukesed marsivad rõõmsalt kõrgkoolidesse ja kukuvad õppima. Õppelaenu muidugi võtavad ka. Õpivad igasugu aineid, millest minusugune vana peer kuulnudki pole. Siis saavad kätte baka või magistri ning muistse laulu sõnadega: „Üks tunnistus on taskus sul, no tere – mina siin!”

Kõik teed lahti.

Aga. Ei tarvitse olla. Paljude lapsukeste värske diplom ei eruta kedagi. Pole kapitalistlikel sigadel kohta, kus värskelt omandatu äraotsata tarkust pruukida. Juhmakad, eks. Ei oska aardeid hinnata.
Lapsuke segaduses. Kuidas siis nii? Otsitakse ehitajaid, klienditeenindajaid, muidu lihtrahvalike ametite valdajaid, aga näe, sotsiaalse sidususe soolise edendamise uuringute magister jäetakse tuule peale. Alatus. Eriti kuna pank hakkab varsti kirju saatma teemal, et tahaks nüüd seda õppelaenu nagu tagasi saada või nii ...

Lugu hull. Kas peaks nüüd kõrgharitud noor alanduma, unustama oma vägevad teadmised ja minema segu tegema, olgu siis liivast ja lubjast või mahlast ja viinast?

Päriselt teebki loo hulluks, et paljud erialad näivad lastele tegelikult haridust mitte andvat. Ammugi ametioskusi, mida keegi osta tahaks. Vaadake asjale otsa, üksikisikuna ei taha keegi maksta rasket raha selle eest, et talle räägitaks, kui valesti ta kõike teeb. Aga just sedasorti targutisi kõrgkoolid välja lasevad. Massiliselt.

Seejuures tundub tihti, et need libateaduslikud (üks õelkeel on nentinud, et libateaduses esineb kas sõna sotsiaal- või -uuringud) haridused näivad pigem koolis õpetatut kustutavat. Eelkõige matemaatikat ja ajalugu. Keegi ei viitsi arvutada, mis näiteks mingisugune utoopia maksab, keegi ei viitsi meenutada, et see on juba kunagi olnud ja vastikult läbi kukkunud.

Küll aga jagatakse usinasti ülepaisutatud enesehinnangut. Ega haritud inimesel enam sobi igasugusest tööst kinni haarata, olgu olla, kui te juba mind harida võtsite. Ehk siis lubatud targemaks ja oskajamaks tegemise asemel võib vabalt juhtuda, et lapsuke väljub kõrgkoolist rumalamana ning lolli veendumusega, et talle ollakse kohustatud tagama tema poolt valitud tasemel mõnus äraelamine.

Mida võiks ka nimetada vaimseks sandistamiseks. Seega igasugu hämaraid erialasid ja teaduskondi selgeteks sandivabrikuteks.

Õnneks või õnnetuseks on sõnal sant peale vigase eesti keele ka teine tähendus. Iga vald toitku oma sandid, ehk siis need, kes on võimetud ise hakkama saama. Jälle kord astub kohale jumal masinast, püha ja helde riik.

Iseenesest võib lisaks erialade jaotamisele pehmeteks ja kõvadeks neid veel ühtmoodi lahku lüüa. Ehk siis kõik ülejäänud ja need, mida väljaspool riigiteenistust mitte kuidagi tarvitada ei õnnestu. Filosoofiat saab tegelikult müüa, ainult kõva filosoof peab olema. Haridust nimega avalik haldus aga mitte – no mida on vabal turul peale hakata isikuga, kelle arusaam rahadest on nii, et kui puudus, siis tuleb pakutava teenuse hinda tõsta, kuna ostjad on niikuinii sunnitud maksma, tahavad nad niinimetatud teenust või ei. Orgkuritegevus ehk leiaks sellisele koha ... Või mingi terviseedendajaga? Muu näägutaja, korraldaja, õiendajaga?

Oleks ikka tõsine jama selle kasvava sandikarjaga. Kui riik ei toimiks seegina. Kõigile santidele eksperdi, analüütiku, nõuniku, konsultandi kohti muidugi ei jätku. Veel. Kuid küll varemhiljem võetakse midagi ette kõrgharitud noortele erialase töö leidmiseks. Kui juba keskajakirjaduses teema tõstatatud. Harjunud värk. Ministeeriumikene siin, teine seal, vohav riiklikult rahastatud vabakond, tuhandeid töökohti kõrgharitutele ... ja kui rahast puudus peaks tulema, saab ju alati makse tõsta.

Nagu öeldud, matemaatika ja ajaloo unustamisega on siin maal kõik korras.