Ettevalmistused Uus-Meremaale minekuks

REIS • Alustan oma kaaslase Sandre Ellandiga ülehomme seikluslikku teekonda Uus-Meremaale.
Olin 2012. aasta mais, kuu enne ülikooli lõpetamist alustanud uuel töökohal füsioterapeudina ja asunud elama Võrust ühte kaugeimasse punkti Eestis – Haapsallu ning kolinud kokku toreda mehega. Ometi nüüd, ainult üheksa kuud hiljem, toon teie ette sissejuhatava loo sellest, kuidas noored Eestist aastaks Uus-Meremaa müstilist loodust, kirevat kultuuri ja tööpõllu viljakust avastama lähevad.

Vaatamata suurtele muutustele, mis esmapilgul suhteliselt püsivad tundusid, muutus elu Haapsalus minu 22. ja Sandre 23. eluaasta jaoks kiiresti igavaks. Olime mõlemad unistanud reisimisest, põnevusest, enese proovile panemisest ja mis seal salata, ka veidi kõrgemast töötasust. Otsustasime suvel, et seikleme koos, ja maksku mis maksab – juba järgmise aasta alguses. Panime paika ligikaudse reisiaja, kalkuleerisime välja rahasumma, mis selleks võimalik on kõrvale panna ning alustasime rasket mõtteprotsessi – kuhu minna?

Kuigi võimalikke valikuid meie igaõhtustest arutlustest käis läbi peaaegu igalt mandrilt – Filipiinid, Kanada, Indoneesia, Itaalia, Austraalia ja Costa Rica – jäi lõpuks sõelale meie jaoks salapäraseim ning tundmatuim Uus-Meremaa. Reisi planeerima hakates polnud ma Uus-Meremaast muud kuulnud, kui et seal elavat veidrad loomad ja veelgi veidramad pärismaalased. Internetti sukeldudes leidsime endi jaoks veel nii mõndagi huvipakkuvat. Uus-Meremaa on maailma kõrgeima haridustasemega riik, mille vapustav loodus, tätoveeritud maoorid, 12 lammast iga maa elaniku kohta ja kääbikukoopad muudavad vastupandamatuks reisisihtpunktiks.

Esimese tõelise sammuna ostsime lennupiletid. Sandre töötas kahe nädala vältel läbi lugematul arvul lennufirmade pakkumisi, et võimalikult vähe krabisevat kulutada. Lõplikuks lennumarsruudiks kujunes Riia–Helsingi–Bangkok–Singapur–Auckland. Riia lennujaamast lahkume 4. veebruaril 2013 ning Bangkokis veedame nädala. Seega Uus-Meremaa suurimas linnas Aucklandis maandume alles 12. veebruaril. Samal ajal, kui Sandre piletitega tegeles, polnud minul kogu reisiidee päris pärale jõudnud. Otsisin küll internetist pisut teavet viisade taotlemise, tööpakkumiste ja üldise eluolu kohta, aga sel hetkel tundus reis veel kättesaamatus kauguses olevat.

Lennupiletid ostetud, oli aeg taotleda viisat. Kuna soovisime Uus-Meremaal töötada, tuli valida noortele sobilik töö ja puhkuse viisa. Internetis täitsime lihtsa ankeedi, mille põhiküsimused olid seotud kriminaalse mineviku ja tervisega. Lisaks pidime Uus-Meremaale saatma spetsiaalse röntgenpildi rindkerest, mida sai teha vaid ühes Tallinna erakliinikus. See nõue kehtib kõigile eestlastele, sest Eesti on paraku kõrge tuberkuloosiohuga riikide nimistus. Viisad kinnitati ligi kuu pärast taotluse vormistamist. Nüüd oli reis ka minu jaoks reaalne.

Reisi algideest viisade kättesaamiseni kulus ligikaudu kolm kuud. Selle aja jooksul jõudsin muretseda mugava seljakoti, kuhu lennukis lubatud kaheksa kilogrammi tarbeasju sisse peavad mahtuma. Kõik need kolm kuud olime reisist teadlikud ainult mina ja Sandre. Lähedastele reisist rääkimine oli minu jaoks olnud suurim hirm kogu asja juures. Ma ei kartnud võõrast maad, pikki lennureise ega võimalikku rasket tööd, vaid seda, kuidas reageerivad meie äraminekuplaanile vanemad, sõbrad ja töökaaslased. Sandre vanemad võtsid asja rahulikult, sest Sandre on varemgi, seljakott seljas, maailma avastamas käinud. Minu emal võttis harjumine küll veidi kauem aega ja vanaema arvab ehk praeguseni, et maoorid meist suppi keetma hakkavad, kuid lõpuks tõdesid kõik reisi paratamatust ja soovisid edu. Sõbrad ja kolleegid olid igati toetavad, soovides isegi meiega kampa lüüa.

Enne lahkumist tuli teha reisikindlustus, mille tõttu kemples Sandre nii mõnegi teenust pakkuva firmaga. Uskumatu küll, kuid meie lõplik valik tulenes lisaks soodsale hinnale ka sellest, kui viisakalt kindlustuse pakkujad oma klientidesse suhtuvad. Leidsime, et on risk võtta kindlustust firmast, kus klienditeenindaja vähemalt viie vahetatud kirja jooksul polnud võimeline välja lugema meie nimesid, kasutades neid dokumentides mitmel erineval viisil. Reisieelne kuu möödus lepinguid lõpetades. Esmalt tööleping ja korterileping, hiljem telefonid-internetid-pangaasjad. Kogu selle sagimise ja toimetamise keskel kippus meelest minema, milleks me seda üldse teeme.
Artikli kirjutamise hetkel on reisini jäänud 11 päeva. Lootusi ja ootusi on meil mõistagi palju. Suurimad neist on seotud tööga. Samas pole me endile seadnud ühtki piiri ega kohustust – läheb nii, kuidas läheb. Kui saame tööd, on suurepärane, kui mitte, tuleb lihtsalt natuke varem kodumaale tagasi pöörduda. Minu jaoks on suur saavutus juba see, et julgesin teha oma elus radikaalse ja eneselegi uskumatuna näiva muudatuse, mis mind vähemalt seni on igati õnnelikuks teinud. Riided kotti, pöidlad pihku ja äralendu ootama!