Euroopa Liiduga liitumisel võttis Eesti omale muu hulgas kohustuse hoolitseda euroopalikul kombel vanurite ja puudega inimeste eest, mistõttu muutub hooldusalane tegevus võrreldes varasemaga märksa olulisemaks.

Abi vajavate inimeste ehk vanade ja väetite eest hoolitsemine on üks suuremaid erinevusi endise Nõukogude Liidu ning praeguse Euroopa Liidu vahel. Arenenud Euroopa riikides käinud inimesed teavad, millise hoole ja armastusega tegeletakse seal abi vajavate inimestega. Eks näitaja ole seegi, et Soomes on nii-öelda rahvapension – seal on summa, mida saavad riigilt kõik vanainimesed (alates 65. eluaastast), ligi 700 eurot. Eestis, kus elamise hind on tõusnud Soomega samale tasemele, on rahvapensioni suurus vaid 134 eurot.

Pikka aega oli Eestis väga nõrgalt arenenud puudega inimeste eest hoolitsemine. Seoses Euroopa Liiduga liitumisega on palju muutunud, eriti seadustes, aga praktikas lonkab asi kõiki nelja jalga, nagu on välja toonud ETV saate „Puutepunkt” toimetaja Tiina Kangro. Alles äsja oli Võru külje all Meegomäel erihoolduskeskuses juhtum, kus linna peale jalutama lastud psüühiliselt haige inimene külmus metsa vahel ära.

Pikka aega on Eestis räägitud kinnisvarapensioni vajadusest. Eestis on selleks rida eeldusi, sest erinevalt arenenud Euroopast on eestlaste kodud valdavalt laenuvabad. Nüüd on sotsiaalministeerium eesotsas värske ministri Taavi Rõivasega planeerimas kinnisvarapensioni sisseviimist, mis tähendab vanainimestele võimalust saada igakuist pensionilisa. Kindlasti aitab kinnisvarapension vähendada pettusejuhtumeid, kus näiteks abitusse olukorda jäänud vanainimesed on nõus tühiste summade eest oma majad kinkima juhuslikele inimestele.

Muutused sotsiaalhoolekandes ja vanainimeste osakaalu tõus ühiskonnas paneb täiendava vastutuse kohalikele omavalitsustele. Omavalitsused peavad mõtlema hooldekodude avamise peale sarnaselt Mõniste vallaga, mis asutas uude teenusekeskusesse hooldekodu ja sotsiaaleluruumid. Ühtlasi suureneb vajadus ausate inimeste järele, kes usaldust ei kuritarvitaks.