VAHETUSKAUBALAAT • Öeldakse, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Nii oli seekord ka Sandisuu külalaadaga. Võib vist öelda, et tänu vihmatibutusele olid laadalised mahutanud end suurde ümmargusse niinimetatud küla ühismajja või ka kõlakotta ja tavaline laadamelu oli maad võtnud. Kuna Sandisuu laadal raha tarvis ei lähe ja kõike saab vahetamise korras, siis oli jutuvada, oih, kui palju! Vahel räägiti sekka kodu-uudiseid ja siis kaubeldi edasi.

Tõsi, Sandisuu laat oli seekord väike, aga kõik said midagi vahetatud, isegi lapsed. Oli rõivaid, tuttuusi kaltsuvaipu, mänguasju, kapsataimi ja lilleistikuid, või õigemini juba lilli, mis ennast kohe õitsema sättisid. Lastele oli mänguasju ja väga minevaks kaubaks olid pisikesed krokodillid. Loomulikult olid need loomakesed pärlitest ja neil oli täita võtmehoidja ülesanne.

Mida laadale kaasa võtta, seda teavad kõik laadalised. Sandisuu laadale minnes pole ju raha vaja, vaid kaupa, mida võiks kellelgi teisel vaja minna. Ja kui kellelgi pole üldse midagi kaasas, siis üht-teist antakse ka niisama ära. Mina sain näiteks suure pudeli lumivalgeks külmunud kasemahla, nii et kodus andis oodata, kuni sealt suutäie magusat ja jääkülma nestet juua sain. Ja see oli väga-väga hea.

Naised kauplesid, mehed ajasid ainult juttu

Nii võib öelda, sest mehed niikuinii ei tea, et naised jõudsid asjade ja asjakeste vahetamise vahel uudiseid rääkida, lapsi kamandada, porgandit-hapukurki süüa, pildistada ning palju naerda.
Loomulikult nägi laadal ka tuttavaid, näiteks Liivit, kes kauples hoolega ja sai päris toredaid asju. Päris esimesest laadast peale on seal käinud ka õpetaja Eve Võrust. Vahetevahel vaatas ka ta abikaasa uksest ümmargusse majja. Tore paar, liikus peas mõte, sest teada on, et Eve ja tema mees on igal laupäeval tantsimas käinud ning mitte aasta, vaid aastaid. Kohti, kus ennast sirutada, on Võrumaal ning ka Põlva- ja Valgamaal küll. Kui vaja, minnakse pisut kaugemalegi.

„Ummamuudu laada” perenaine Maire Meldre oli pühapäeva hing. Aga ta ongi selline iga ürituse läbiviimisel. Sandisuu külalaat on juba juubelihõnguline, sest kümnes kord on lähenemas. Vahepeal on Maire kuulsaks saanud kui torditegija, torditegemise õpetaja ja tal on ka plaanis sellekohane raamat välja anda, kus kõik üksipulgi pildis ja sõnas kirjas. Maire ise naerab, et tema moto on: kõik Eesti naised torditegijaiks! „Mul on torditegemise algõpetust jagatud peaaegu kogu Eestis. Nüüd lähen Rakvere maile Sõmerusse. Suvel on Rõuges palju üritusi … Aga vaadake mu Facebooki leheküljelt,” soovitab ta. Loomulikult rääkis Maire Norras tütrel külaskäigust ja juba mitmendat korda Egiptusesse Hurghadasse reisist.  Kuuldavasti võtab ta selle reisi uuesti ette nüüd juba grupiga. Grupp soovijaist on tal peaaegu koos.

Kui kõik minev vahetuskaup vahetatud, seati end taas kodu poole minema. See oli üks tore pühapäevane lõuna ja ei jäägi muud üle, kui sügist oodata, et siis taas „Ummamuudu laadal” Sandisuus kokku saada.