Lõpuks ometi on valmis meie talu pliit, leso ja soemüür. Mulle soovitati enne korraliku tule tegemist pliidi alla teha eeltööd nii, et kütan kolm korda päevas väikese koguse puid, mitte ei alusta kohe lõõmava tulega. See kuivatab lõõrid seestpoolt. Nüüd saab tule pliidi alla teha vaid ühe tikuga, et panna kohvipada keema. Kas saab olla veel midagi paremat?

Meie pottsepp Vahur on oma töös ületamatu. Julgen teda soovitada kõigile, kel sellist meistrimeest vaja. Ta võttis arvesse iga meie soovi ning tegi oma tööd lusti ja rõõmuga ka siis, kui meie soovid polnud elluviimiseks just kõige lihtsamad.

Vahur on palju vanem, kui ta välja paistab. Töö ajal on tal kõrvatropid kõrvas, nii et miski ei saa tema tähelepanu kõrvale viia. Alguses ei saanud ma aru, miks ta neid kõrvatroppe kõrvades hoiab. Kahtlustasin, et ta ei taha, et mina teda oma jutuga segaksin. Kord, kui ma olin temaga pikalt rääkinud, võttis ta naeratades tropid kõrvast ja vabandas. Ta selgitas, et selles ei ole midagi isiklikku, nii talle lihtsalt meeldib töötada.

Näitasin Vahurile oma maale. Vahur avaldas kohe soovi, et ma teeksin tema tütrest portree. Muidugi tegin selle heameelega. Vahurilt laenatud õunapressiga valmis meie selle aasta õunamahl. Meist on saanud head sõbrad.

Vahur töötab rahulikult ja efektiivselt ning oma kindla meetodi järgi. Mulle meeldis jälgida tema tegevust. Nüüd, kui kõik on valmis, olen saanud ka meie ahjus toitu küpsetada. Sellel on olemas termostaat, mille abil jälgin, kas ahju temperatuur on õige.
Mul on mõnus jälle maalida allkorrusel pliidi soemüüri lähedal. Olen valmis külmade talveilmade saabumiseks, sedakorda ei saa nad tulla ootamatult.

Selle aasta sügis on olnud rekordiliselt mahe, alles minu naise Heli sünnipäeval, 24. novembril sadas esimest lund ja sedagi mitte palju. Kaks aastat tagasi sadas lund juba septembris, eelmisel aastal tuli see maha oktoobris.

Me võtame paljusid asju elus enesestmõistetavalt. Näiteks asjaolu, et meie tiik on alati veerohke, samal ajal kui naabrite tiik on peaaegu kuiv. Ma arvan, et põhjus on selles, et meile on väga lähedal Eesti sügavuselt kuues järv – Keema järv oma 35 meetriga.

Praegu on mul käsil mitmeid kirjatöid ja maale. Lisaks rohkesti tegemist õues, et sealgi talvele vastu minna. Mutid on õuemuru üles kaevanud. Meie koer Muki käitub ikka veel lapsikult, kuigi on juba vana koer, ja tassib õue peale laiali kõike, mis kuskil tema käppade vahele jääb. Ühel hommikul komistasin ma näiteks surnud roti otsa, kelle Muki oli ukse ette lohistanud.

Kui eelmisel sügisel muretsesin sellepärast, kas pliit saab külmade tulekuks valmis ja kas meil jätkub talveks küttepuid, siis sel aastal mul neid muresid ei ole. Mõtlen vaid sellele, kas ma suudan lõpetada mõned pooleliolevad maalid, mis kuidagi valmis saada ei taha.

Tegelikult ongi nii, et kui loodad endast rohkem, kui võimeline oled, siis ei saa sa kunagi rahu. Minu naine tahaks, et kogu maailmas oleks kord majas ja kõikjal valitseks puhtus. Tema töötabki kogu aeg selle nimel. Ja ometi on ta endaga kogu aeg rahulolematu ning leiab, et ta on liiga vähe suutnud päeva jooksul ära teha. Usun, et midagi sellist on igaühes meis. Ühiskond on meid sellisteks muutnud. Meile on õpetatud, et peame olema alati eesrinnas, peame olema esimesed, aga esimene saab ju olla vaid üks! Seetõttu tunneme, et kuna me ei olnud esimesed, siis oleme läbikukkunud.

Minu soovitus kõigile on – katsuge olla iseenda parimad sõbrad! Lubage endale vahel olla milleski ka teine või kolmas ja andke vahel iseendale andeks, nagu te annate andeks oma sõpradele!