KÜSIMUS–VASTUS • Statistikaameti värskete andmete kohaselt elab Võrumaal ja mujal Kagu-Eestis väga palju vaeseid inimesi. Näiteks Võrumaal elab suhtelises vaesuses ligi 24 protsenti inimestest, seda on mitu korda rohkem kui Harjumaal. Statistikaameti koostatud vaesuse kaardi järgi on peaaegu terve Võrumaa tumesinine, mis tähistab väga kõrget suhtelist vaesust, s.o inimesed elavad väga suures vaesuses. Võrumaa heledamad laigud on ainult Võru vald ja linn ning Rõuge ja Haanja vallad, ent ka seal on vaesuse määr suurem kui Eestis keskmiselt.

Kuivõrd valimiste vahelisel ajal suunavad elu Eestis Riigikogu liikmed, siis küsisime Kagu-Eestis valitud Riigikogu liikmetelt, miks on Kagu-Eesti inimesed nii vaesed ja mida on võimalik teha, et vaesus ei suureneks.

Küsimused olid järgmised: 1. Statistikaamet avaldas ülevaate suhtelise vaesuse kohta Eesti maakondades ja omavalitsustes. Selle põhjal on Kirde- ja Kagu-Eesti omavalitsustes vaesus kõige suurem, kus ligi kolmandik inimesi elab suhtelises vaesuses. Vahe võrreldes Harjumaaga on kohati kümnekordne. Miks see nii teie arvates on? 2. Mis aitaks Kagu-Eesti omavalitsusi üha suuremasse vaesusse langemise eest päästa?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Pole mingi uudis, et suur osa Eesti rahvastikust ja enamus majandusest on koondunud Tallinnasse ning selle ümbrusesse. Sellel on palju põhjuseid – alates ajaloolistest ja geograafilistest ning lõpetades sellega, et pealinnaks olemine loob alati teatud eelised.

Kindlasti ei saa ülejäänud Eesti eesmärk olla Harjumaa rikkuse vähendamine, vaid enda jõukuse kasvatamine. Esimene asi, mida me ise teha saaksime, on senisest palju tihedam omavaheline koostöö kuni väikeste omavalitsuste ühinemiseni välja. Ülevaatest on selgelt näha, et ka Kagu-Eestis on vaesust vähem suuremates omavalitsustes. Samuti ei ole me osanud täiel määral ära kasutada oma geograafilist asendit ja lõiganud kasu Venemaa turu lähedusest.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Sellise tulemuseni on viinud see, et riigil puudub minimaalne regionaalpoliitika ja sedasi jätkates see erinevus veel süveneb. Kui senine valitsus oma poliitikat oluliselt ei muuda, siis ei ole ka loota, et midagi meil Kagu-Eestis paremaks muutuks.
Esmaseks tuleks maakonna tasemele tagasi tuua võim ja raha ning alles siis on loota, et on võimalik midagi paremaks muuta.

Kindlasti on vaja kas valitsuse ühe osapoole vahetus või võimuloleva valitsuse mitme ministri vahetus, eriti nende, kes ei ole oma tööga hakkama saanud.

Samuti on vaja muuta maksupoliitikat ning ettevõtete toetuspoliitikat, et ettevõtetel tekiks majanduslik huvi töökohti Tallinnast ja Harjumaast kaugemale luua.

Kui lähemal ajal midagi ette ei võeta olukorra parandamiseks, siis võib juhtuda, et piirkond jookseb lihtsalt rahvast tühjaks.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Kahjuks ei ole mulle statistikaameti selline ülevaade uudiseks, olen piisavalt kursis Kagu-Eesti maakondade elanike probleemidega ja ka majandusliku olukorraga. Põhjusi on mitmeid. Üks põhjustest on näiteks see, et tegelikult on need omavalitsused nii vaeseks tehtud ja nad on valitsevate jõudude poolt üksi jäetud. Ei tähenda vist enam seegi, et omavalitsusjuht kuulub niinimetatud „õigesse erakonda”. Täiesti olematu regionaalpoliitika valitsuse poolt, on samuti üks põhjustest, jne. Tulemuseks on tööealiste elanike väljavool regioonist, mis omakorda mõjutab kogu majanduslikku olukorda.

Üksjagu aitaks: • kui riik täidaks seadusega pandud finantskohustusi omavalitsuste ees,
• mõistlik haldusreform, • ettevõtluse soodustamine, • kui maksusüsteem läbi vaadataks, sest see on ajale jalgu jäänud. Kindlasti on veelgi võimalusi.

Ent eks koalitsiooniesindajad teavad ikka paremini ja küll nad pakuvad ka häid lahendusi vaesuse leevendamiseks, või arvavad hoopis, et statistikaametil ei olegi õigus?

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Teatavasti on suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse all, kuid nende naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. Seda olukorda on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.

Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene eesti inimene on. On šokeeriv, et väikses riigis on abivajajaid nii palju, et kuuel protsendil inimestest pole raha, et osta igapäevast toitu ja 150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, sest üks eesti ema saab 300 eurot kuus, kuid mõni teine inimene saab 100 korda rohkem kuus raha, rääkis aasta kodanikuks valitud hollandlane.

Miks Harjumaal on elu parem kui Võrumaal? Muidugi tuleks seda küsida valitsuses olevatelt poliitikutelt. Meil pole olnud ja paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu palgal on.

Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja peremeestel, Reformierakonnal ja IRLil, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse: „Las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!”

2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate hulgas ja see olukord ei pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädasolijaid abistama ei kipu.

Enne kui Eestis ei hakka toimuma vabad valimised, mille tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Seni on enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda.

Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil midagi. Meil on kujunenud omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu kui Keskerakonna saadiku juurde halama, kui raske ikka see elu siin on!

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): Vaesus tuleb peredesse ikka sellest, et vanematel pole kas töökohti või töökoha olemasolu puhul on väga väike palk. Väikesed palgad tähendavad aga seda, et välisinvestorite või omakapitali loodud ettevõtetes lihtsalt makstaksegi väikesi töötasusid. Ääremaade ettevõtted on tihti ise raskustes, mille tõttu ongi töötasude maksmine nii suur, kui seda võimaldab ettevõtte käive ja tulusus. Teine võimalus inimestele väikest palka maksta on juba ettevõtte juhtkonna teadlik lähenemine, kus ettevõte kasutab ära suure tööpuuduse määra piirkonnas. Inimene võetakse tööle, mille puhul tundub see talle viimase päästerõngana, kuid tööandja töötajatele vastavat palka ei maksa. Selles pole midagi ebaloomulikku. Meie väga liberaalses kapitalistlikus majandusmudelis on taoline inimeste pügamine tavapärane. Ametiühingud meil praktiliselt puuduvad. Kui need mingilgi määral tegutsevad, on nende tegevus hambutu, mis tähendab, et rahva eest ei seisa keegi. Rahvas on väga kannatlik ja seetõttu taoline olukord ka jätkub. Praegune valitsus soodustab samuti taolise olukorra jätkumist. Regionaalpoliitika ei toimi, maksuerisusi pole, piiriäärsetele inimestele mõeldud soodustused nii piirikaubanduse tekkeks kui ka viisavabaks piirialaks muutumiseks ei ole leidnud samuti valitsuse ega Reformierakonna ja IRLi Riigikogu liikmete toetust.

Päästa aitaks asjale kompleksselt lähenemine ja sammhaaval probleemide lahendamine. Iga väiksemgi samm: piirikaubandus, viisavaba režiim, maksusoodustused ettevõtetele, jõulisem regionaalpoliitika, omavalitsuste regionaalsed toetused – kõik see aitab meie regiooni majandust, ettevõtete teket ja seega aitab ka inimest. Võib ju kehtestada ka riiklikke otsetoetusi – näiteks kehtestada kagueestlase kodanikupalk. See oleks ühe inimese sissetuleku määr, mille riik peab tagama, olenemata inimese staatusest. Ent ma arvan, et praegune valitsus inimestele ja nende olukorra parandamisele ei mõtle. Nende eesmärk on teenida Euroopa Liidu ässasid. Peamine on tasakaalus eelarve, väike riigi võlakoorem ja lihtne maksusüsteem. Olete ju kõik kuulnud Ansipi evangeeliumi edukast Eesti riigist.

Urmas Klaas (Reformierakond): Erinevused piirkondade vahel on suured. Tallinn ja Harjumaa on suur keskus, inimesi voolab sinna muudkui juurde. Ühtpidi on seal rohkem tööd, sest sinna on parem töökohti luua, sest inimesi ja tööjõudu on rohkem. Üks „Kumb oli enne: muna või kana?” olukord. Kunagi ütles Rein Taagepera väga vaimukalt: „Kui nii edasi läheb, siis varsti muutub Tallinn nii „raskeks”, et kukub ülejäänud Eestimaa küljest ära.” Küljest ta muidugi ära ei kuku, kuid Helsingiga ühinemist on arutatud küll. Kas see juhtub 50 aasta pärast või varem – seda on raske öelda. Linna nime on Edgar Savisaar juba kunagi välja öelnud ühel Tallinna visioonikonverentsil – Tallsingi.

Mulle näib, et peame oma arengus senisest rohkem Riia poole vaatama. Käsil on küll uute rongide liiklusse toomine Tallinna–Tartu–Orava liinil ning ka Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamine liigub kuigivõrd edasi, kuid peaksime mõtlema ka paremate ühenduste peale Läti ja Venemaaga. Viimasel ajal on meie eksport Lätisse üsna tempokalt arenenud, kuid eriti Lõuna-Eestis peaksime rohkem koostööd lõunanaabrite suunas arendama.

Me ei tohi siin Kagu-Eestis pead norgu lasta ja inimesed on juba nende statistiliste andmete peale öelnud, et ega me nüüd nii vaesed ka ei ole. Ent rohkem palka tahaks muidugi saada. Kui meil on kiired ühendused igas suunas, saab rahvas rohkem liikuda ja ka kodumaakonnast kaugemal mõnes suuremas keskuses tööl käia nii, et õhtuks kodus tagasi.

Rein Randver (SDE): Regioonide väga suured erinevused paljudes valdkondades on aastate tegemata töö. Regionaalpoliitikas on kasutamata piirkondade arengueeldused ning arengut ei ole piisavalt riiklikult toetatud ja suunatud. Eestis on regionaalne tasakaalustamatus väga suur. Ebavõrdsus on meie ühiskonnas üks Euroopa suuremaid. Suuremas vaesuses on mittetöötavad ja madala sissetulekuga inimesed ning üksikvanemad. Mida teha? Riik peaks rohkem tegema koostööd kohalikega. Toetusprogrammid piirkonna ettevõtlusele, töökohtade loomine, tehnilise ja sotsiaalse taristu olemasolu (elukeskkond), kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurus on minu jaoks loetelus esmased.

Ülo Tulik (IRL): 1. Eelkõige on põhjuseks hästitasustatud töökohtade vähesus Kagu-Eestis ning nende koondumine Tallinna ja selle ümbrusesse. Ka maakonnasiseselt näeme, et olukord on parem keskustes ja nende lähiümbruses. See on tõsine mõttekoht erinevate reformide läbiviijatele ja mõtlema peab just nii, et kui asi ühe ministeeriumi vaatevinklist paistab raha kokkuhoiu poolelt otstarbekas, siis kas see on nii ka riigi kui terviku seisukohast sama mõistlik. Olen kindel, et metskondade mitmekordne reformimine lõpptulemusena on riigile läinud oluliselt kallimaks, kui seda võrrelda riigimetsa majandamise keskuse kui ettevõtte kasuminumbrite tõusuga.

2. Vältima peab haritud inimeste äraminekut regioonist. Reformide läbiviimisel on vajalik regionaalministri mõjuvõimu suurendamine.

Ka paljuräägitud haldusreformiga kaasneb tõsine oht just haritud ja ettevõtlike inimeste äravoolule regioonist, mida tuleb iga hinna eest vältida. Varem või hiljem jõuame selleni, et peame sellistes regioonides tegema ettevõtetele maksusoodustusi. Mida ja kuidas seda teha, on usutavasti juba lähiaja küsimus.

Suur osa Kagu-Eestist on juba kümmekond aastat olnud ilma reisirongideta ja see on kindlasti üks põhjustest, miks on liigutud suurte keskuste poole. Rööbasbusside käimapanekust kolmnurgas Tartu–Valga–Koidula on küll vahetevahel räägitud, aga alustama peab kiire raudteeühenduse loomisest Tartu ja Tallinna vahel. Praeguse kahe ja poole tunni asemel peab Tartust Tallinna jõudma 80 minutiga, millega on võimalik Tallinn Kagu-Eestile lähemale tuua.

Riigikogus on moodustunud huvigrupp, peamiselt hetkel veel IRLi liikmetest, kes tegelevad nende küsimustega ja usutavasti juba uuel eelarveperioodil astutakse selles vallas ka esimesed sammud.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.