IDEE • Viitina keskusest ja järvest mööda sõites on õige pea tee ääres näha vana kõrtsihoonet. Kunagi on seal ilmselt sees elatud, siis on seal vist kauplus olnud, aga ammu aega tagasi oli seal kõrts. Nüüd on maja tühi ja ootab uut algust. Kõrtsihoone omanik Mati Kalkun elab natuke kaugemal, tema juurde minekuks tuleks veidike veel Lätimaa poole sõita. Tema maja on uhke ja asub mäe otsas.
Mati Kalkun on kõrtsihoone müümisest loobunud ja hoopis põnevama ideega lagedale tulnud. Mati tahab hoone võimalust mööda restaureerida ja sinna kuuritsamuuseumi teha. Ideele on otsad lahti tehtud ja esimene nõupidamine külameestegagi peetud. Kes veel ei tea või kellel meelest läinud, siis olgu sekka öeldud, et Viitina kuuritsavõistlused on samuti Mati Kalkuni algatatud.
Maja on paljudes huvi tekitanud
Kõrts on Mati vanalelle oma ja Mati on selle pärandusega saanud. Lelle mäletab Mati lapsepõlvest, mil polnud loomulikult kellelgi kuuritsamuuseumist õrna aimu.
Kui Mati nüüd vanuigi hoonet müüma hakkas, see oli nii 20 aastat tagasi, siis huvilisi oli küllalt. Oli kunstnikke, kirjanikke, kriitikuid ja kõik nad ütlesid, et kui raha oleks, tuleks kohe sinna elama. Sinnakanti on juhtunud ja kõrtsihoonet silmanud päris paljudest rahvustest inimesi, isegi jaapanlasi ning hiinlasi.
„Oli üks päris Lev Trotski sugulane kah, proua Lobanova. Eesnimi oli vist Svetslana ja ise oli ta kolmandat või neljandat põlve Trotski. Lev Trotski oli aga Venemaa ajaloos 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses mäletatavasti kõva tegelane. Lõpp oli mehel aga nagu paljudel Stalini-vastastel – Mehhikos eksiilis oleva Trotski tappis NKVD agent, mehhiklane Ramon Mercader jääkirka löögiga pähe. No nii, saigi räägitud natuke kõiksugustest kuulsustest, kes Viitina kõrtsihoonet on tahtnud,” ütles Mati keppi kõvemini pihku haarates. Sellest sai aru, et jutt pöörab uue lehekülje.
Kui mehed istusid laube peal
Sellest on möödas terve igavik, kui Mati Kalkun oli pisike poiss ja käis kõrtsis suusakeppe otsimas. Keegi polnud tal lubanud nii kaugele minna, aga ta läks ja tõi kepid ära. Nüüd on Mati pensionär ja tal on kõrtsimajaga plaan, mis tegelikult juba esimesi võrseid ajab. Ent väiksemaid töid saab ka ilma erilise plaanita teha. Näiteks parandasid Ülo Grossman ja Toomas Meldre kõrtsimaja katuseharja ära, et see edasi ei laguneks. 17. septembril, Mati sünnipäeval istusid aga maja juures väljas niinimetatud laube (lehtla moodi kergehitis) peal koos 17 meest ja arutasid kuuritsamuuseumi loomist vanasse kõrtsimajja.
Muuseumi ei pandaks välja ainult kuuritsaid, vaid ikka kõiksugu vanaaegseid kalapüügiriistu. Neid on juba Matile ka toodud.
Kuuritsamuuseumi sündimise päeval, eks nii on vist õige öelda, olid kohal Viitina kõvad mehed Peep Kimmel ja Aivar Kirk, rääkimata teistest meestest. Kuuritsamuuseumi põhikirja tegi Toomas Kümmel ja maja rekonstrueerimise projekt otsustati tellida Šveitsis arhitektuuri magistrantuuris õppivalt Viktor Maimikult.
„Viktor Maimik on teinud Võõpsu sadama rekonstrueerimisprojekti ja veel väikseimaid asju ning ta lubas meid ka aidata. Esialgsete plaanide kohaselt tuleb Viktor 20. detsembri paiku Eestisse, siis saab pikemalt rääkida,” seletas Mati Kalkun.
Kuuritsamuuseumi projekt on käima lükatud ja kes tahab mehi selles ettevõtmises aidata, see aidaku. Kellel on aga mingisuguseid vanu kalapüügiriistu, andku Mati Kalkunile teada telefonitsi, helistades numbril 501 4293. Ka meie püüame ajalehe kaudu teada anda, kuidas muuseumiasjad edenevad.