Kui arstid ja toitumisteadlased räägivad kohaliku toidu eelistest, siis on arusaamatu, miks kohalikku toitu pole seatud riigi prioriteediks.

Eesti riik on valmis ühelt poolt maksustama niinimetatud paksumaksuga kõrge kehakaaluga inimesi, teisalt ei tehta mingeid pingutusi selleks, et soodustada tervislikku toitumist. Kuidagi muud moodi ei saa põhjendada, miks säilitusainetest pungis ja kaheldava väärtusega toorainest toodetud välismaised toiduained on poes odavamad kui värske ja kohalik toodang. Enne kui rahapuudusel odavat ja kehva toitu söövaid inimesi veel eraldi maksustama hakata, tuleks kõrge maksu alla panna kõik need kaubad, millele on säilivusea pikendamiseks lisatud säilitusaineid. On üldteada, et enamik kasutatavatest säilitusainetest on mürgid, mis kahjustavad inimeste, eriti aga laste tervist ning põhjustavad kaasajal üha levinumat häda – allergiaid. Rahvasuus on levinud teadmine, et kaasaja inimesed on säilitusainetest nii läbi imbunud, et isegi laibad enam kirstudes ei mädane.

Võrumaal on teinud mitu aastat tänuväärset tööd kohaliku toidu propageerimiseks Võrumaa partnerluskogu, kelle projekt „Uma Mekk” on Eestis üks unikaalsemaid. Kahju on ainult sellest, et Edgar Koltsi Taarapõllu talu kõrval pole „Uma Mekil” teisi häid edulugusid. Põhjuseks on omakorda asjaolu, et riik lööb nii tervisetooteid kui säilitusainetest kubisevaid rämpstooteid ühe mütsiga, kui välja arvata presidendiproua Evelin Ilvese üksikud ponnistused.

Kohalikku ja värsket toitu peaks vaatama Vabariigi Valitsuse tasemel kui eelist, mis aitab pikemas perspektiivis parandada inimeste tervist ja seeläbi parandada kogu elanikkonna elujärge. Eestis on võimalik kasvatada peaaegu kõiki aiasaadusi ning pole mingit põhjendust, miks näiteks koolides, lasteaedades ja sõjaväeasutustes ei võiks tarbida ainult kohalikke toiduaineid. See rahasumma, mis kohalike ja täisväärtuslike toodete eest tuleb peale maksta, on tühine selle kõrval, mis tuleb hiljem välja käia rämpstoidu söömisest tulenevate tervisehädade leevendamiseks.