ARVAMUS

Eesti kaitsevõime tugevdamisel toimuvad praegu aastate suurimad muudatused. Nii saab otsustada selle informatsiooni järgi, mis avalikkuseni jõuab. Peamine uudis on, et kümme tuhat reservisti antakse Kaitseliidule täienduseks maakaitse tugevdamiseks.

Ikka selleks, et iga põõsas tulistaks ja võimalik vaenlane ei teaks oodata, kust samblast tuleb surmav kuul. Ehk nagu on öelnud meie sõjaväejuhid: vaenlane võib ju 96 tunniga jõuda Tallinna, kuid sealt äraminekuks pole tal mingit võimalust. Juba Vabadussõja-järgses kaitsekorralduses peeti oluliseks, et sõjalise sissetungi korral toimuks laiapinnaline vastupanu, et agressoril poleks kuskil asu.

Reservistide puhul on oluline see, et kuni novembri lõpuni saavad nad valida endale sobiva sõjaaja väeüksuse. Võrumaa Teataja soovitab seda võimalust kasutada, ehkki selge on, et mitte igas maakonnas pole nii palju reservväelasi, et kõik kohad täita. Nii ongi kaitseväe juhataja Martin Herem öelnud, et Põlva- ja Võrumaa puhul tuleb mehi sisse tuua, sest kohalikust ressursist ei piisa. Sõjaaja väe- üksuse valimine puudutab neid reserviste, kes ei kuulu kiirreageerimisreservi ja on ajateenistuse läbinud varem.

Maakaitse suurenemine 20 000 inimeseni on tohutu väljakutse Kaitseliidule. Need inimesed tuleb varustada ja siis tegelda nende väljaõppe ajakohastamisega. Maakaitse täienduse sihtgrupiks on need, kes teenisid kaitseväes alates 1996. aastast ega kuulu kiirreageerimisreservi ja kellel polnud sõjaaja ametikohta.

Eesti.ee veebikeskkonnas saab igaüks kontrollida oma staatust, mida soovitame kindlasti teha. Veel 20 päeva on võimalik kaitseväele teada anda, kus soovitakse arvel olla. Seejärel, detsembris määratakse inimesed sõjaaja allüksuste juurde.

Kaitseliidu peastaabi ülema Eero Rebo hinnangul saab selle kuu lõpus öelda täpsemad arvud, kui paljud reservistid otsustasid oma koha määratleda ja kes jätsid selle sõjaväe teha.

Eesti kaitsevägi tagab meie reservistidele koolitajad. Järgmise aasta septembrisse on planeeritud suured reserv- õppekogunemised, et üksustesse määratud inimesed saaksid üksteist näha.

Maakaitsele, mis on olemuselt kergejalavägi, tagab varustuse kaitsevägi, relvastuseks on Rootsi päritolu automaadid AK4. Sõidukid – maasturid ja mikrobussid – võetakse koormistena.

Võrumaal on lahti rullumas seninägematu tragöödia, mis mõjutab suure hulga inimeste elu ja saatust. Kuidas täpselt, see on alles selgumas. Kaitseministeerium hakkab laiendama Nursipalu harjutusvälja. See tuleb nii mastaapne, et neelab enda alla tuhandeid hektareid maid ühes põlistaludega. See otsus sai alguse juunis Madridi tippkohtumisel, kus otsustati, et NATO tugevdab oma idatiiva kaitset. Eesti kuulub sellesse tiiba. Kaitse tugevdamine tähendab, et Eestis tuleb laiendada harjutusvõimalusi.

Harjutusvõimalusi on vaja laiendada, sest väljaõpe muutub tulevikus intensiivsemaks. See on põhjustatud mitmest asjaolust: maakaitse suureneb, ajateenijate arv kasvab 2026. aastaks 4000 inimeseni, ja kui tahame siia liitlasi, vajame ka paiku, kus harjutada. Enamgi veel, ideaalis nähakse, et Eestis võiks olla brigaadisuurune liitlasüksus. Vähem oluline pole seegi, et USA president Joe Biden teatas NATO Madridi tippkohtumise järel sedagi, et ameeriklaste üksused hakkavad Eestis ja teistes Balti riikides roteerudes väljaõppel käima.

Ei maksa küsida, miks ei minda väljaõpet tegema 12 000 hektari suurusele keskpolügoonile, kus on seni toimunud suuremahulisem ja keerukam taktikaline väljaõpe. Keskpolügoon on ülekoormatud ja kaitsevägi ei mahu juba praeguse isikkoosseisu juures sinna ära. Seda, et uut harjutusala on juurde vaja, on räägitud aastaid. Nüüd asutakse tegudele.

Võru on riigikaitsele oluline

Tuletan meelde, et kaitseväe oluline osa, 2. jalaväebrigaad asub Lõuna-Eestis. Ajateenijate väljaõpe toimub Võru linnas asuvas Taara linnakus ning lihtsamaid harjutusi tehakse üle 3000 hektari suurusel Nursipalu harjutusväljal. Viimastel aastatel on 2. jalaväebrigaadi pumbatud suuri summasid, et seda nii-öelda järele aidata. Suurematest masinatest ja võimsamatest relvadest on aga vähe kasu, kui seda kõike ei saa tundma õppida. Niisiis on suurem harjutusväli lausa hädavajalik, et mehed saaks uusi võimekusi korralikult katsetada ja läbi mängida.

Eemalt vaadates tundub see kõik väga loogiline ja iseenesestmõistetav. Kohalikudki on üldjuhul olnud kaitseväe poolt ja mõistnud nende vajadusi. Sedapuhku on asjaolud teised.

Kaitseministeerium ei jaga lisainfot Nursipalu harjutusvälja laiendamise kohta, põhjendades seda sellega, et tegevuskava ja laiendamise ulatus ei ole lõplikult paika pandud. Hoolimata sellest on kohapealsed meeleolud rohkem kui ärevad.

Esimene kohtumine ministeeriumi ja omavalitsusjuhtide vahel on toimunud. Isegi kui seal vahendatud info oli mõeldud esialgu vaid väikese ringkonna jaoks, on hakanud jutud harjutusvälja laiendamisest levima kiiremini kui tuli kevadises kuluheinas.

Levitajaks ei ole juhuslikult külamehed, vaid volikogude liikmed ja riigikogu liikmedki. Keegi tunneb kedagi, keegi poetab kellelegi sõna ja hüsteeria ongi majas. Kohalikud on näost kaamed ja šokis. Lõpuks puudutab asi märkimisväärset arvu maaomanikke ja kohalikke elanikke, kellest mingi osa on sunnitud oma kodust lahkuma.

Võrumaa tragöödia

Üks talunik, kelle talu jääb üsna kindlalt tulevase harjutusvälja alla, ütles, et ta pole suutnud nädal aega tööd teha. Igasugune motivatsioon olevat kadunud. Teine sööb rahusteid ja uinub õhtul unerohtude abil. Mitte miski nende elus pole enam endine.

Need ei ole inimesed, kes on kolinud maalt linna või soetanud kinnisvara uuselamurajoonis. Nad elavad oma taludes kolmandat või neljandat põlve. Viies on peale kasvamas. Nende juured on seal sama sügaval kui taluõues sirguval tammel. Nad on oma maaga üks. Nad on peremehed.

Peremehi ei saa korterelamusse ümber asustada. Vihasemad neist küsivad, mis õigusega tullakse neilt nende elutööd käest rebima. Nad on valmis seisma oma koduuksele ja sinna jääma. Samal ajal nad teavad, et riigil on see õigus ja kuigi kaua nad oma uksel seista ei saa.

Nii on Võrumaal lahti rullumas seninägematu tragöödia, mis mõjutab suure hulga inimeste elu ja saatust. Kuidas täpselt, see on alles selgumas. Seda enam on lausa kahetsusväärne, et nii tundlikul teemal on lastud hakata oma elu elama.

Tahaks öelda, et nõrk kommunikatsioon. Ei saa tulla kohale, informeerida käputäit inimesi, pidada edasise info andmise osas pikka pausi ja loota, et info ei hakka levima. Kohalikud on juba üles köetud. Pöördutud on riigikogu liikmete poole, kes utsitavad allkirju koguma ja mässu tõstma, teised on saatnud info „Pealtnägijale”, ikka selles usus, et Mihkel Kärmas suudab inimesed paratamatusest päästa.

See on just see, mida ilmselt kaitseministeeriumis kõige vähem sooviti ja mis ometi on nüüd käes, rääkimata inimestele põhjustatud murest, stressist ja painavast praadimisest, et mis siis tegelikult saab. Kohalikud peavad toituma küla peal kuuldust ja kuuldavasti on need jutud võtnud juba võimsad mõõtmed. Selles osas tuleks nüüd ministeeriumil kiiresti midagi ette võtta.

Inimesed vajavad nõu ja abi

Kohalikele tahaks öelda: rahu, ainult rahu. Kui hirmutav ka kogu see info poleks, prooviks enne ministeeriumi lõplikud plaanid ära oodata. Muidugi tuleb kogu protsess äärmiselt keeruline ja valus, sest fakt on see, et kui arvasime siiani, et maksame kollektiivselt Ukraina sõja eest, taludes inflatsiooni ja energiakandjate kriisi, siis nüüd selgub, kes selle sõja eest meil tõeliselt maksavad.

Ma olen suurema osa oma teadlikust elust olnud kahe tulejoone vahel: ühel pool riik, teisel pool inimesed. Tõsi, riik on 20 aasta jooksul oma läbirääkimise taktikat muutnud. Pigem ikka paremuse poole, ent lihtsad inimesed, kes jäävad suurte muutuste ette, kipuvad ikkagi püsima nõrgemal positsioonil.

Mul on terve hulk ettepanekuid, millega on oodatud liituma kõik, kes tunnevad, et tahavad selles protsessis toetada neid inimesi, kes maksavad sõja eest palju kõrgemat hinda kui teised.

Riik saadab inimestega läbi rääkima professionaalsed läbirääkijad, ka inimesed vajavad professionaalset läbirääkijat, kes suudaks kainelt ja külma närvi säilitades seista nende õiguste ja vajaduste eest.

Kohalikud vajavad igakülgset juriidilist abi, et mõista protsesside keerukust ja vältida süsteemi lõksu jäämist. Näiteks: kuidas lahendada olukord, kui maja on koormatud laenuga või mida teha kallite traktorite liisingutega? Kes peaks tagama müümisele minevatele kariloomadele õiglase hinna ning, mis peamine, kuidas näeks välja õiglane maadevahetus?

Riigil on küll lademetes metsa, aga põllumaad mitte. Üleüldse on riigis põllumaast suur puudus. Sel juhul pakutakse ilmselt raha, aga siin vajavad inimesed kindlasti abi, et pakutu oleks kooskõlas tegeliku väärtusega. Lahendused peaksid olema paindlikud, sest inimesed on erinevad: üks tahab raha, teine uut talukohta, kus rajada uus elu.

Inimesed vajavad igakülgset nõustamist. Üks talunik ütles mulle, et tegelikult vajaks ta juba praegu psühholoogilist abi, sest kõike on liiga palju. See võiks tulla läbirääkimiste paketiga riigilt kaasa. Nii liiguksime edasi mitte inimestest üle sõites, vaid neid igati toetades. Eks siis näis, kas seekord saab paremini kui ei kunagi varem.

Kommentaar ilmus esiotsa Eesti rahvusringhäälingu portaalis www.err.ee.