ARVAMUS

Kalevi alt välja nr 40 Viimastel nädalatel leidis aset mitu sündmust, mida enam kuidagi peast välja ei saa.

Esimene. Vikerraadio südapäevasaates „Uudis+” saab enne kella kahte sisse helistada. See on hea aeg, et tõmmata vahetult kaasa saate kuulajaid. Ei ole otse-eetris juhtunud kuulma, et inimene alustab kõnet oma probleemi nägemusest ja siis jõub küllap endalegi ootamatult nii kurva tõsiasjani, et hakkab nutma … Õnneks oli saatejuht väga professionaalne, suutis jutu lohutusega edasi viia ja sujuvalt lõpetada. Ei suuda seda unustada ja peast välja visata. Nii tõsine ja vahetu oili kõik, et kuigi raadio pilti ei näita, on kurb pilt silme ees.

Teine. Peretoetused. Kaks naist stuudios räägivad, et kui kahe lapsega pere saab alates uuest aastast ehk paari kuu pärast toetust 80 eurot kuus, siis kolme kuni kuue lapsega pere 600 eurot, seitsme ja enama lapsega pere saab kuus 800 eurot. Kaks naist täitsid saateaega sellega, et 600 eurot kolme- kuni kuuelapselistele peredele on palju!? Naised kordasid küll, et neil ei ole kahju, et suurperesid toetatakse, kuid kahe lapse (80 €) ja kolme lapse (600 €) vahe on liialt suur!?

Ei lugenud ka midagi, kui juhiti tähelepanu, et tegu on peretoetusega, sest suur pere on võtnud endale laiemas plaanis raske ülesande hoida, kasvatada üles, koolitada ja oma lapsed eluteele saata, hiljem lapselapsi hoida jne, jne.

Vigased pruudid?

Rahva seas on liikvele läinud väljend vigastest pruutidest, mis olevat olnud meie praeguse olukorra kohta kirjas kuskil ühismeedias.   

Rahvakirjanik Eduard Vilde kirjutas sellenimelise jutustuse juba 1888. aastal. Sadakond aastat tagasi tehti „Vigastest pruutidest” isegi tummfilm ja nagu juhuslikult filmiti sel suvel Matsalu rahvuspargis „Vigaseid pruute”. Kinodesse peaks värske film „Vigased pruudid” jõudma 2023. aasta sügisel.

Küllap igal lugejal on mälusopis oma lugu „Vigastest pruutidest”, kuidas seda igihaljast naljandit siduda aga nüüdisajaga? Üks võimalus on muidugi ära oodata järgmise aasta sügis ja vaadata kinolinal, kuidas seda on teinud režissöör Ergo Kuld.

Elu aastal 2022 pakub veidraid näiteid hulgim.

Kobarkäkk, kohvimasin, vaktsiinid

Kobarkäkk vaktsiinidega. Kahju miljonites eurodes. Süüdi ei ole keegi. Kaks eksharidusministrit. Üks viib koju kohvimasina. Teine maksab koroonatestide eest laia kaarega miljoneid eurosid maksumaksja raha.

Nüüd on ladudesse kogunenud sedavõrd palju vaktsiine (kes tellis), et tuleb valmistuda nende utiliseerimisele, mis on omakorda kallis. Maksumaksja maksab ja nutab!

Võrdsemast võrdsem võrdõigusvolinik

Võrdsusest on mõnus rääkida, kohvi juua ja rääkida, teed juua ja rääkida, näppu viibutada ja siis laia ilma konverentsile sõita. Ainult et väga tahaks olla võrdsemast võrdsem ja valida võimalikult luksuslikum krõbedama hinnaga hotell. Maksumaksja nutab ja maksab!

Elekter oligi põhjendamatult odav!?

Nii ütles ekspresident Eesti Päevaleht LP esikaanel. See hinnang puges    inimestele väga sügavale hinge. Mis on ja mis tähendab, et    põhjendamatult odav? Millega võrreldes?

Küll meenutati siinkirjutajale, et Kersti Kaljulaid on ise agar maksumaksja raha kulutaja ja sel puhul võib-olla ongi tundunud eluolu põhjendamatult odav!? Millest räägivad faktid?

Kersti Kaljulaidi presidendiaeg lõppes 11. oktoobril 2021. aastal ja aasta lõpuni jäänud napi aja jooksul suutis ta kulutada 51 923 eurot. Ajakirjanduses on avaldatud ekspresidentide kulutused 30. aprilli 2022 seisuga ja siin on ekspresidentidest enim kulutanud Kersti Kaljulaid – 46 177,15 eurot.

Vanadel eestlastel on selline ütlemine, et ilma eest (põhjendamatult odavalt) ei saa isegi surnu käest peeru.

Kaks nädalat tagasi sõitsin kaugliiniga Võru-Valga-Pärnu suvepealinna. Tõeline „tunne oma isamaad”, 4,5 tundi teel. Õnneks ei olnud sõitasoovijaid algul väga palju ja jõudsin valida esimese üksikistme kohe ukse juures. Ma ei tea, kas need 19kohalised Mercedes-väikebussid on toodetud Hiinas, aga inimesele, kes on üle 1.90, on selles bussis vaid kaks istekohta: juba mainitu ukse juures ja teine tagumisel pikal istmereal vahekäigu kohal. Vaid neil positsioonidel on pikakasvulisel veidi võimalust jalgu sirutada.

Kõik muud istmed on selge piin väga kitsa istmevahe tõttu. Laupäevane sõit läks õnneks, bussijuht ütles, et kõige rohkem oli korraga välja müüdud 17 kohta.

Tagasisõit Pärnust pidi algama möödunud pühapäeval. Igaks juhuks võtsin eelmüügist pileti, eeldades, et vähemalt piletiomanikel on istekoht tagatud.

Asi läks hulluks juba Pärnus. Tavareisijad ja puhkuselt naasvad Kuperjanovi pataljoni ajateenijad. Vähesed istekohad said otsa ja edasi täideti reisijatega vahekäiku. Mis sellest, et selgelt on kirjas: istekohti 19, seisukohti kolm.

Edasi läks aina hullemaks, sest kõigist suurematest peatustest lisandus sõitasoovijaid, mahaminejaid oli napimalt. Igatahes pärast Valgat ulatusid vahekäigus seisjad juba bussi tuuleklaasini välja. Vaevalt et selline olukord võis kuidagi kokku käia reisijateveo ohutusnõuetega. Ometi ei olnud kõigil neil inimestel mingit muud võimalust saada ühistranspordiga soovitud sihtpunkti. Nii kannatati vähimagi nurinata.

Miks GoBus kaugreisijaid nii julmalt piinustab? On ju keskmisi busse, kuhu mahub istuma üle 19 reisija. Kõnealuse reisi kassat ja piletite väljastust lugedes peaksid GoBusi asjamehed isegi aru saama, millises kitsikuses olid inimesed pikal sõidul. Kas tõesti ei ole võimalik korraldada kaugliinide teenindamist nii, et see reisijalegi veidike mugavam oleks?