ARVAMUS

Eelmised presidendivalimised olid suurtele erakondadele valusaks õppetunniks. Viis aastat tagasi algas kampaania varakult, tugevad kandidaadid sattusid meedia turmtule alla ja langesid üksteise järel rivist. Lõppmängu mäletame kõik. Riigikogu ei suutnud esimesel katsel presidenti valida, valijamehed jäid samuti jänni. Teisel katsel pandi riigikogu ette ainus kandidaat, kes saigi valituks. Nii sai Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi võit meenutab Austraalia kiiruisutaja Steven Bradbury saavutust 2002. aasta taliolümpial. Steven tõi Austraaliale riigi ajaloo esimese taliolümpia kuldmedali, sest kõik tema vastased kukkusid enne finišisse jõudmist. Tegusõna „to bradbury” tähendab nüüd Austraalias „ootamatut edu saavutama” – ja just selline edu saatis eelmistel presidendivalimistel Kersti Kaljulaidi. Ühe inimese võit on aga kaotus tervele riigile, eelmiste presidendivalimiste tulemus ja selle tulemuseni jõudmine jääb meie poliitilist eliiti kauaks kummitama. Avatud arutelude ja pika presidendikandidaatide kampaania asemel näeme nüüd presidendivalimistel mustade hobuste karja, mis lastakse välja mõni päev enne valimispäeva. Presidendi institutsioon kaugeneb rahvast veelgi.

Viimasel ajal on levinud arvamus, et presidendi otsevalimised võiksid olukorda parandada. Kui presidendi valiks rahvas ise, võiks riigipea maine taas tõusta. Kuid säärasel lähenemisel on ka omad riskid, ja Kersti Kaljulaid illustreeris neid suurepäraselt. Prantsuse kirjanikule Voltaire’ile omistatakse (küll ekslikult) ütlust, et isegi kui ta pole sinu seisukohtadega nõus, on ta valmis surema selle nimel, et sul oleks õigus neid välja öelda. Kersti Kaljulaid lähtub diametraalselt vastupidisest doktriinist. Tema maailmas on tema seisukoht ja vale seisukoht.

Loomulikult võivad igal inimesel – ja ka presidendil – olla poliitilised eelistused. Ja näiteks minu poliitilised eelistused kattuvad suuresti Kersti Kaljulaidi omadega. Kuid president peab esindama kõiki riigi elanikke, ka neid, kelle vaated ei ole talle sümpaatsed. Kersti Kaljulaid aga nii ei arvanud. Ja kuigi tema poliitiline mandaat jäi tublisti alla näiteks Jüri Ratase või Mart Helme poliitilisele kaalule, ründas ta neid igal rindel. Poliitikas on selline pime viha kasulik vaid üheks eesmärgiks – see toidab radikaalsete liikumiste tõusu. Eesti pole erand, EKRE reiting on viimase viie aastaga kasvanud peaaegu kolm korda ja oma väärikas roll on selles praegusel Eesti presidendil.

Kuid kujutage ette, et järgmise presidendi mandaat tuleks otsevalimistelt. Selleks on vaja sadu tuhandeid hääli, suurusjärgu (kui mitte kahe suurusjärgu) võrra rohkem kui peaministriks saamiseks. Sellisele poliitilisele hiiglasele võib peaminister ja ka kõik ülejäänud poliitikud tunduda kääbustena, kellega ei peagi arvestama. Eesti on seda teed juba katsetanud, enne teist maailmasõda oli Konstantin Päts Eesti jaoks umbes samas rollis nagu Aleksandr Lukašenko (tema parimatel päevadel) Valgevene jaoks. Toona ei lõppenud see Eesti jaoks hästi, kuid küsimus pole isegi selles.

Praegune põhiseadus jätab presidendile üsna vähe poliitilist mõjuvõimu. See sobib inimesele, kes saab valituks mõnekümne valijamehe häälega, kuid palju vähem sobib otsevalimistel võidutsenud rahvajuhile. Presidendi otsevalimiste ja praeguse Eesti põhiseaduse vahel on kindel ideoloogiline vastuolu, mida saab lahendada vaid põhiseaduse põhjaliku muutmisega. Või siis presidendi otsevalimistest loobumisega.

Ma üldse ei välista, et lähiaastatel võib riigikogu otsustada suuremate muudatuste kasuks ja juba viie aasta pärast valib Eesti presidenti rahvas. Aga ma pole kindel, et just see lähenemine on ainuõige, kuid presidendivalimiste formaat vajab põhjalikku remontimist igal juhul. Kõige lihtsam samm oleks lõpetada pendeldamine riigikogu ja valijameeste kogu vahel. Kui parlament ei suuda esimesel katsel presidenti valida, siis sellega võiks parlamendi roll presidendivalimistel ka lõppeda. Kõik järgmised voorud jääksid valijameestele, umbes nagu konklaavi puhul Rooma paavsti valimistel. Praegune poliitiline pingpong kahjustab nii parlamendi kui ka presidendi institutsiooni mainet ja viib selleni, et viimases voorus muutuvad Eesti presidendivalimised jänese väljatõmbamiseks kübarast. Ja me pole ju ometi tsirkuseareenil.

Esimesel koroonalainel seilates ei arvanud keegi, et tuleb ka teine ning kolmaski. Sihiks oli vaid viirusekriisist väljumine, kuid veel ei osatud mõelda sellele, kuidas õppida olukorraga elama.

Nüüd, olles äsja sisenenud kolmandasse lainesse, suudavad inimesed veel kokku lugeda ja teadvustada, kui mitmenda lainega on tegu ning kui kaua saadi nautida piirangutest peaaegu priid elu. Päris koroonaeelne aeg kipub juba ununema. Peale kolmanda laine väljakuulutamise kinnitati eile ka tagasijõudmine kollasele ohutasemele. Rohelises tsoonis sai Eestimaa viibida vad napid nädalad. Kui senini oli lootust kuulda leevendusi piirangute osas, siis alates sellest on tarvis pigem end valmis panna uute piirangute kehtestamiseks.

Välja on kuulutatud tõde, et piiranguterohkemat elu hakkavad elama just vaktsineerimata kodanikud. Ühelt poolt ebaõiglane, kuid teisalt õiglane. Vaktsiinivastased ei suuda uskuda, et nad võivad jääda ainsateks, kes vabaduse nii suurel hulgal kaotavad. Teisalt ei suuda uskuda vaktsineeritud, et tänu vaktsiinivastastele püsib vaktsineerituse tase napilt üle 50. Eesmärk on püüda vähemalt 70.

Kui veel mõni aeg tagasi sai põhjuseks tuua vaktsineerimisaegade nappuse, siis käesolevast nädalast tuuritab Eestimaal vaktsiinibuss. Loll on see, kes vabandust ei leia ja nii on vaktsiinipõlgurid skeptilised. Vaktsineerida ei tohiks ratastel, vaid seda peaks tegema meditsiiniasutuses hulga tohtrite valvsa pilgu all. Tagasi vaadates meenuvad aga peaaegu kõigile eestimaalastele kümned korrad, mil mistahes vaktsiinisüst saadi koolis meditsiiniõe käest koridoris järjekorras seistes ja suts toimus kui möödaminnes. Hoolimata lapseeast ei kardetud ega nõutud lisaselgitust. Kui siis peljati valu, mida füüsiline torge põhjustab, kuid seegi oli asjata.

Värske kolmanda laine harjal on nii mõnigi suurüritus kohe algamas või juba käsil. Selmet panustada 100 protsenti tavapärasesse korraldustööse, on tarvis teha ohtrat selgitustööd kas või millise rahvakogunemise väisamiseks on tarvis vaktsineerimispassi või negatiivset testitulemust. Peale selle murtakse pead, kuidas kokkuvoolanud rahvahulgad lahus hoida ning vältida nende põrkumist või rahvaarvu lubamatut hulka. Sellised on tänapäeva mured.