ARVAMUS

Teravam silm on märganud, et jõulukaunistused ei kao enam kolmekuningapäeva saabumisega linnapildist ja et vastlakukleid saab soetada olenemata liikuva püha õigest kuupäevast juba vähemalt jaanuari keskpaigast. Ka on põhjendus „varajane jõulukink” mõneks suuremaks ostuks või enesepoputuseks aasta läbi õigustatud ja hommikuni pidutsemiseks ei pea teps mitte olema uusaastaöö.

Piirangute ajal on aina rohkem koomale tõmbunud ring selle ümber, mida teha tohib ja kus käia saab. Seetõttu on inimkond aina rohkem hakanud otsustama nende asjade üle, mida keegi keelata ei saa. Kuigi eile algas tiigriaasta, siis võib võtta igat aasta päeva justkui esimest, sest uusaastalubaduste andmiseks ning ammugi täitmiseks ei ole ju kunagi hilja. Ka peetakse jõule sagedamini kui ainult kord aastas, sest midagi tähistada ning kinke saada ja teha võib alati.

Toidukauplusse sattudes oli ammuseid aegu, mil seal pakutava järgi võis kohe selgeks teha, mis aastaajaga parasjagu tegemist on. Nüüd, mil iga päev on see päev, mis ise soovid, ei reeda aasta ringi müüdavad mandariinid enam kaugeltki mitte jõuluootuse päralejõudmist. Ka maasikamarjad, mida varem sai poelettidelt heal juhul alates kevadest, ilmuvad saadavale juba jaanuarikuu esimeses pooles või varemgi ning saavutavad sõbrapäevaks vaat et suurima müügiedu.

Tähtpäevade ninnist-nännist ei maksa rääkidagi. Sõbrapäevatemaatika pressis end tugevalt juba jõulusä- rale peale ning vastlapäevgi on oma positisiooni juba lettidel ammu kinnitanud. On tervitatav, et igaüks saab teha elus valikuid, kuid sageli ei laiene need lihtsad valikud olulisematele asjadele. Poelettidel võib ju ligi kolmeeurone vastlakukkel ostma kutsuda, kuid isegi kui tänasest saab teha tiigriaasta alguse asemel jõulud või vastlapäeva, ei saa iga päev olla palgapäev. Ometi peab mõistma ka neid, kes hea meelega juba jõuluprae kõrvale kreemikuklit pakuks. Kaupmehe või toitlustajana praegu ellu jääda ja oma töötajatele võimalikult tihti palgapäeva tuua on omaette väljakutse. Kui enamik tooteid ei ole enam hooajalised ning neid saab pakkuda igal ajal, siis pikeneb müügiperiood ja loodetavasti ka saadud tulu. Kui ainult ei hääbuks tähtpäevade võlu, mis selliste kaupadega käsikäes kipub käima.

Praegusel ajal on tarvis hakkama saada maailmas, kus kõik vajab mingil põhjusel päästmist. Ühes äärmuses seisavad noored, kes on nurka surutud ning kelle viimne lahendus tundub olevat enesetapumõtted. Teises äärmuses seisab toit, mis ei suuda ega oska sirget liini pidi endale täit tarbijaskonda leida. Ühelt poolt vajab päästmist teadusnõukogu, kes on jõuetu ja nõutu aina uuenevate viiruseolukordade tõttu ning teisalt ootab päästeinglit lihtne inimene, kes on suunatud tegutsema just teaduse otsustest tehtud reeglitest. Kuidas aga päästa kõike ja kõiki, kui ollakse olukorras, kus päästmist vajavad ka päästjad ise? Või kui teisalt ei olda sageli kursiski, et päästetav pääseteed otsib?

Kui suitsiidi sooritanud teismelistest kuni 80 protsendil ei ole olnud varasemat psühhiaatrilist ravikontakti, siis kuidas teavad päästjad, et päästetav on silmapiiril? Teisalt on hulk olukordi, kus teadmine küll on, kuid abi ei ole veel käeulatusse jõudnud. Keeruline on leida pääseteed probleemidele, mis ei ole veel tekkinud, kuid teisalt on keeruline ka leida kohest lahendusviisi probleemi tekkimisel. Kas nii ongi õiglane, et iga pääsetee väljatöötamine nõuab oma ohvrid? Ühest küljest on elu loomulik osa, et ajapikku õpitakse ning saadakse paremaks. Ühelt poolt on ka lepitav olukord, kus ohvriks tuuakse mõni tuhat tonni riknenud toitu. Teisalt on aga mõeldamatu, kui väljatöötatavate süsteemide koolirahaks on noorte inimeste elud. Koroonapandeemia ajal on noorte suitsiidikatsete arv hüppeliselt suurenenud, ent riiklik vaimse tervise tegevuskava valmib alles aasta lõpuks. Nii on probleem alati sammu või lausa kaks lahendusest eespool.

Isegi ennetatavate murede puhul ei tundu lahenduse leidmine alati õigel ajal toimivat ega ka toimuvat. Inimese loomuses on edasi lükata lahendust seniks, kuniks muu pääsetee ei ole enam saadaval. See selgitab nii mitmeski asjas ka plaani B puudumist. Praeguses olukorras, kus juba vähemalt aasta tagasi laiutasid silmapiiril märgid hindade tõusust, inimkonna vaimse tervise rusutusest, uute viirusetüvede laialdasest levikust ja ka haiglate töövõime täitumisest, on igaühe unistuseks saanud leida ennast puudutavas valdkonnas päästeingel, kes saabub mitte hiljem kui viimasel hetkel.