ARVAMUS

Nii mõnigi võrumaalane on viimastel päevadel tunnetanud nukrat olukorda, kus toidupoest on käinud üle hirmsam keeristorm, kui oli koroonapandeemia esimese laine saabudes. Praegu aga ei valitse tühjus tualettpaberi osakonnas, vaid tühjaks on ostetud hoopiski teiste kaubagruppide riiulid. Paar aastat tagasi rahustati inimesi, et ei see kaup lõpe ning tagumiku pühkimiseks tarviliku leiab veel ka nädalate, kuude ning ka aastate pärast.

Tänavu on olukord teine. Kriisivarusid kutsutakse täiendama igal sammul, kuid veelgi rohkem kutsutakse üles soetama vajalikku sõjakoldesse saatmiseks. Selge see, et sõjavabas riigis elu ei saa võrralda Ukraina praeguse olukorraga, kuid selge on ka see, et tühjad riiulid kauplustes takistavad endil elada tavapärast elu ning sageli panevad rohkem maksma. Lihtsamad kuivained ja tarbeesemed, nagu näiteks makaronid, tatar, sool, äädikas, tuletikud on muutunud lukskaubaks. Kui varem eelistati soetada soolapakk soodsamate seast, siis nüüd on lettidele turritama jäänud vaid eksklusiivsed mitmekordse hinnaga lukskaubad, mida soetama käsi paraku ei tõuse või palganumber ei võimalda. Kui lihtinimesel on tavalise tatrapaki asemel tarvis soetada midagi väga ökot, suurepärast ja ebamaist, mis maksab tavapärasega võrreldes mitmekordset hinda, siis võib öelda, et nii mõnigi võrumaalane jääb nälga.

On selge, et aitama peab, kuid on ka selge, et ise hätta jäädes ei osata ka ligimest aidata. Kus läheb mõistlikkuse piir? Seda on loomulikult keeruline öelda. Tänapäeva ühiskonnas sageli loodetakse sellele, et kui ühel õhtul kauplust väisates on riiulid tühjavõitu, siis järgmisel päeval kauplust külastades on haigutav tühjus möö- das ning kaubad on taas väljapanekutes ja sortiment lai. Hetkeolukorras ei ole nii mõnelgi võrulasel olnud õnne soetada soola ei eile, täna ega tule seda võimalust ka homme. Kaos on tekkinud kaubagruppides, mis pärit Venemaalt, kuid teisalt on tormijooksu joostud ka kaubale, mida soovitatakse kõikvõimalikes üleskutsetes teele panna sõjakoldes näguripäevi nägevale rahvale. Tasakaalu leidmine on keeruline ning kuigi teleriekraanilt ja raadiost kõlab annetamispalvetele sekka ka manitsust kriisivarude soetamiseks, siis ei pruugi enam olla võimalustki selliseks eeskujulikuks käitumiseks.

KALEVI ALT VÄLJA NR 29 > 15. veebruaril ilmus siinsamas pealkiri: „Kas homme algab sõda? Kus on siil? Kes on siil?” Ei leidunud isegi üle laia maailma siili, kes oleks andnud ainuõiget nõu, et rahu on rahva kõige tarvilisem vara.

Eestlased ja lätlased

Meie naabritel lätlastel on eepos „Lāčplēsis” (Karu(murdja)tapja), kus kujutatakse kohaliku rahva vabaduspüüdlusi. Teose peategelased on läti rahvamuistenditest tuntud Karutapja, tema armastatu Laimdota, kaunitar Spīdola, reetur Kangars ja anastaja Must Rüütel. Eeposes tegutseb ka eesti kangelane Kalapuis (Kalevipoeg), kes Karutapjale võitluses alla jääb. Nad lepivad kokku, et see jääb viimaseks heitluseks eestlaste ja lätlaste vahel. Mis ilus, igavese rahu sõlmimisega lõppenud lugu.

Tallinn-Helsingi

Ei tulda isegi mõttele, et eestlased läheksid soomlasi allutama või vastupidi. „Kalevala” oli eestlastele innustuseks oma rahvuskirjanduse sünnile.

Moskva-Kiiev

Peaks olema miljard põhjust, miks sõda ära jätta, kuid Moskvas ei leitud neist ainukestki. Ei tahetudki leida? Ei otsitudki!

Verd ja surma külvav 21. sajandi sõjavanker pandi Kremlist veerema 24. veebruari varaöösel. Teise maailmasõja lõpust on möödunud 77 aastat!? Miks on sõda Moskvale nii möödapääsmatu? Kas tulemas on kolmas maailmasõda … tuumasõda!?

„Okurok” = koni

Kelle maski taha peidab end Putin? Võib-olla on selleks paberossi Belomorkanal koni? Koniks kutsuti Putinit KGB sõjakoolis, küllap lühikese kasvu (165) pärast või oli selle hüüdnime taga midagi palju hirmsamat!?

On veel üks tähelepanek, et võru keeles on väikese algustähega putin nagu puru, pudi …

Ussi(madu)saar, ukraina keeles Зміїний

Neljapäeva, 24. veebruari õhtul, tund enne südaööd teatas Ukraina siseministeerium, et valitsus kaotas kontrolli Ussisaare üle. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnul ei andnud keegi alla, kuid kõik 13 Ussisaart kaitsnud piirivalvurit surid. Zelenskõi ütles, et annab kõigile saare kaitsjatele aunimetuse „Ukraina kangelane”, mis on Ukraina kõrgeim aunimetus.

Pärast saare langemist Venemaa kätte hakkas ühismeedias levima audioklipp, millel on väidetavalt kuulda ühe saart kaitsnud Ukraina sõduri viimased sõnad. Audiovestluse alguses on Vene sõjalaeva hoiatus: „Siin sõjalaev. Ma kordan, siin Vene sõjalaev. Soovitan teil relvad maha panna ja alla anda. Muidu teid pommitatakse.”

Seejärel on kuulda Ussisaart kaitsnud sõduri sõnu: „Ongi kõik.” Ta küsib kaassõdurilt, kas ta peaks nad p****e saatma. „Igaks juhuks,” vastab teine. 

Nõnda kostavad väidetavalt sõduri viimased sõnad Ussisaarelt: „Karabl! Idji nahhui!”

Tankide vahel ka krematoorium

Briti kaitseministeerium avaldas vahetult invasiooni alguses kaadrid koos Vene sõduritega liikuvast mobiilsest krematooriumist.

„See on väga jahmatav kõrvalnähe, mis viitab, kuidas suhtuvad venelased oma relvajõududesse ja seal teenivatesse inimestesse,” märkis Briti kaitseminister Ben Wallace. „See, et sõdurite järel veereb masin, mis on mõeldud nende surnukehade tuhastamiseks, ütleb kõik, mida on vaja Vene režiimi kohta teada.”

Tuumanupp

Kremlist on maailma paisatud ka tuumanupu olemasolu sõnum. Kui meenutada, siis 60 aastat tagasi oldi tuumanupu lähedal, kui oli Kuuba kriis. Neli aastakümmet tagasi arvas Nõukogude Liit, et vastne USA president Reagan alustab tuumasõda!?

1. septembril 1983 tulistas nõukogude hävitaja alla Korea reisilennuki. Hukkus 269 reisijat. Venelaste selgitus, et tegu oli luurelennukiga!? Tuumasõjaoht oli ülikõrge, kuid tänu nõukogude õhujõudude alampolkovnikule Stanislav Petrovile jäi nupule vajutamata, sest mees teadis, kui palju valehäireid annavad radarid satelliitidel ja maa peal.

Kaheksa aastat tagasi hukkus Ida-Euroopas seoses relvakonfliktiga reisilennuk 298 pardalolijaga.

Kreml võib reisijaid nimetada kelleks tahes, sest inimelud on ju tuhk …

Kes või mis lõpetab sõja?

Praegu prognoosi ei ole. Meenutagem, et Ameerika poliitik ja üks iseseisvusdeklaratsiooni autoritest Benjamin Franklin on öelnud juba mitu sajandit tagasi: „Pole kunagi olnud head sõda ega halba rahu.”