Nädal või nii tagasi, seitsmeks lõugama pandud teleka peale üles ärgates, kuuldi uudist, et:

küll me oleme kõvad infotehnoloogias ja e-lahendustes, maailma tipp lausa. Aga elanikkond, tõhk, ei taha kasutada, väites, et ei oska. Kui varem vaevles selle häda all vanem osa elanikkonnast, siis nüüd tulevat välja, ka noorem rahvas ei hooli pakutavast.

Häbi küll.

Olgu nüüd selle ilkumisega, õieti ongi nii.

Juhtus, et samal päeval pandi kodulähedases maamarketis käima automaatkassad. See pole muidugi mingi tipptase, vaid kõigest olmetasandil e-lahendus. E-olme. Tõmbad aga ise neid triipkoode, kaalud, toksid nuppe, topid kaarti, toksid koode, voila, jälle sammuke tuleviku suunas tehtud. Säästab aega, tööjõudu, vabastab vahendeid. Innovaatiline idee.

Kaheldamatult. Ludiit, kes julgeb vaielda.

Arvata, et paljudki on imestanud, miks ehitatakse poodidesse nii palju kassasid. Enamik neist on ju ikka tühjad. Pool vähemalt. Hea küll, kolmandik. Ülimalt.

Tol päeval, kui e-olme kohalikus selvehallis käima läks, no nii palju töörahvast pole seal kunagi nähtud. Mitte vanamoelistes kassades, neist töötas kuuest üks. Kuus-seitse inimest sebis automaatkassade ümber, pluss seadistavad eksperdid, kah kolm või neli või viis.

Tulge moodsaks!

Inimesed miskipärast eriti ei tahtnud, nii rabas üksik kassiir elu eest ja saba tema man aina kasvas. Nende tulevikukassadesse suunajate eest enam-vähem pageti. Saba kasvas.
Uimerdisena, nagu mõni mees on, jäädi vahele. Eks ole kunagi mingi messengergi ära õpitud ja mis seal ikka juhtuda saab.

Oi, nad olid õnnelikud. Nagu kalamehed, kes kamba peale lõpuks eriliselt lolli viidika kätte saanud. Edasine meenutas metslaste sõjatantsu ja ärikoolituse vahepealset, kõik oli väga segane, hirmutav ja peas küsimus: kõik te võiks tavalistes kassades istuda, selle asemel, et siin lolli menetleda.

Järgnes muidugi küsimus: kuidas meeldis?

See on saatanast, ütles loll viidikas.

Päriselt ka. Mul oli seal mingi kuus kaubakest – ei olnud sikspäkk – ja koledasti läks aega. Hea oli muidugi mõista, kuivõrd kassiiri töö tegelikult harjutamist nõuab. Ei lähe see triipkood alati õige nurga alt. Kartuli kood jääb neile pähe, mina pean kuskilt otsima. Oma neli minutit läks lolli peale ära. Kus siin see ajavõit peaks olema …

Edaspidi on välditud, aga jälgitud. Mitu päeva kestis samasugune sagimine, kus ühe kunde kohta seitse sisseviskajat ja asjatundjat. Siis rahunes maha, aga – automaatkassat julgevad pruukida vähesed ja needki ainult siis, kui näevad seal abistajat käepärast olevat. Kes veedab päeva enamasti haigutades.

Ikka, ka abistajaga, läheb hirmsasti aega. Ei ole kõigil kassapidaja väljaõpet, ei ole. Ja kui masin pöördesse läheb – küll ta läheb – mis siis? Tuleb asjatundjad parandama kutsuda, aga see maksab. Mis masinad ise maksid, kas see tasub ära lahtilastavaid kassapidajaid, kel teadupärast ju kurikuulsalt väikesed palgad.

Kuigi mõni võiks enne, kui visionääride pakutavale alla kirjutab, natuke nuuskida. Automaatmüügi idee on üle 100 aasta vana. On proovitud poode ja isegi kõrtse. Ei läinud peale. Ei tahetud.  Automaat näib  juurdunud olevat ainult siis, kui masin müüb ühte kaupa. Sigarette, bensiini, jooke näiteks. Kontoritesse paigutati kunagi viskiautomaate, muide. Nii et uuenduslikkusest rääkimine on puhas jama.

Nagu suur osa e-religioonist, mis näib väljenduvat selles, et pane kompuuter külge, kohe on kõik parem. Hugo Hiibusel oli kunagi kena karikatuur, mille kirjeldab ära selle allkiri: meie uus elektronarvutusmasin on nii võimas, et kümme inimest ei jõua ära teenindada.

Et siis e-lahendus ei tarvitse olla säästlik. Kui juba poe ümber tolgendamiseks läks, taaraautomaadi taga istub ikka üks inimene. Kellest pole aga abi, kui masin lolliks läheb. Hüva, restarti oskab teha, mul on juba kood peas, nii palju nähtud, aga tõsisemal puhul jälle vaja asjatundjad kohale kutsuda. Üks tädi raha andmas, üks õline sass kaste tõstmas oleks odavam ja kiirem, sass rikki läheb, võib sabast kohe asendaja võtta.

Me oleme siiski vaid inimesed. Umbusklikud. Ega ole kohustatud iga leiutisega kohanema. Masinad on meile, mitte meie neile. Masinatega kohanema peame hakkama, siis … ongi hullemad ulmeteosed tõeks minemas.{fcomment}

Alkoholikahjusid on hinnatud Eestis kõrgemaks kui raha, mida maksame riigieelarvest kaitsekulutusteks. Tegelikult aga ei jõua keegi kokku lugeda seda muret ja valu, ammugi valatud pisaraid, mida alkoholiga liialdamine on meie rahvale põhjustanud. Viinalembus ja purjus pea on võtnud tuhandeid elusid, rikkunud inimeste tervist ja omavahelisi suhteid, tekitanud sügavaid sotsiaalseid probleeme. Rääkimata mõõtmatust materiaalsest kahjust ja survest nii haigekassa eelarvele kui ka riigi sotsiaalkulutustele laiemalt. Kolmandik Eesti peredest on tundnud muret pereliikme joomise pärast, pooled Eesti täiskasvanuist on olnud mures sõbra pärast.

Nii ütleb kiretu statistika: 2013. aastal oli joobes 44 protsenti liikluses hukkunutest, 71 protsenti tuleõnnetustes hukkunutest, 56 protsenti uppunutest ja 42 protsenti enesetapu tegijatest. Peale selle on alkoholijoobe tõttu juhtunud muud õnnetused nagu kukkumised ja ka alkoholi põhjustatud haigused. Viinasurmad pole ainult lahkunute endi, vaid ka nende lähedaste ja tegelikult ka meie väikese ühiskonna tragöödia. Nagu ka rikutud elud ja tervis, mahajoodud inimväärikus ja loomata jäänud rahvuslik rikkus.

Seega tuleks tervitada iga sammu, mida riik astub selleks, et hoida oma kodanikke ja iseäranis noori. Seda enam, et viimased tõsisemad muudatused Eesti alkoholipoliitikas jäävad rohkem kui viie aasta taha. Mul on hea meel, et tervise- ja tööminister on läinud lahingusse eesmärgiga alkoholi liigtarbimist ja kättesaadavust vähendada. See võitlus ei ole kerge, sest oma kasumi pärast muretsevad tootjad, müüjad, reklaamiagentuurid, telekanalid, suhtekorraldajad, turundajad ja lobistid on juba vasturünnakule asunud. Kõlavad jutud vaba ettevõtluse piiramisest ja sellest, kuidas piirangute mõjul panevad kümned ettevõtted oma uksed kinni. Viimases julgen ma küll sügavalt kahelda. Ja kui panna kaalukausile rahva tervise kaitsmine ja mõnede ettevõtete ärihuvid, siis peaks iga inimene, kes muretseb Eesti hea käekäigu ja meie noorte tuleviku pärast, toetama sotsiaalministeeriumist tulnud ettepanekuid.

{fcomment}