ARVAMUS

Robert Louis Stevenson on öelnud, et poliitikuamet on ainus amet, milleks pole vaja mingit ettevalmistust.

Hetkel on see nägemus jälle aktuaalne. Tegelikult on see seisukoht aktuaalne alati, kuid vahepeal lihtsalt unustatakse, kuid siis leidub ikka inimesi, kes aitavad selle meelde tuletada.

Hiljuti ei talunud üks naispoliitik oma lüüasaamist ja nimetas vastaspoolt kolhoosiesimeesteks. Neil päevil informeeriti toimetust, kuidas rahvakoosolek oli nii korraldatud, et ei leitud paari minutitki tema arvamuse kuulamiseks, sest kõik oli nii peenhäälestatud!? Kelle huvides?

Samal ajal ei osatud sellel haldusreformi infotalgul vastata, millised teenused siis reformi käigus lisanduvad, mida näiteks Urvastes varem ei olnud? Vastuseks kõlas, et kõneleja Urvaste valda hästi ei tea, et saaks selle kohta midagi öelda, kuid Läänemaal, vist Lääne-Nigulas polnud ehitusasjatundjat, nüüd olevat … Selline libisedalaskev vastus ei lisanud siin Kagu-Eestis küll vastajale kompetentsi. Peaks Lääne-Nigulast üle küsima?

Kui Võrumaal haldusreformi ajalugu meenutada, siis oli omaaegne maavanem Robert Lepikson see, kes arendas teemat laiahaardeliselt. Nüüd pooldab 60 000 elanikuga omavalitsuse tekkimist Võro Selts. Varsti  võib sõna võtta jahimeeste selts ja soovib reformi käigus liita mõned Veclaicene valla metsamassiivid, sest seal on palju karusid.

Kahju, kui reformist saab taas naljanumber. Kas reformi kava enne jaanipäeva üldse seaduseks saabki ja kui saabki, siis algab ametnikel suvepuhkuste aeg ja siis tulevad ootamatult presidendi valimised …

Tegelikult peaks praegu rääkima elust pärast haldusreformi, sest kui reform on kavas lõpule viia kas või sunniviisiliselt, peaks teadma, mis meid ees ootab? Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma nimetas hiljuti haldusreformi poliitpokkeriks. Garri Raagma sõnul on olukord selline, nagu tahetaks sajatonnise mürakaga naela seina sisse lüüa.

Tavatsetakse öelda, et kui enam millestki rääkida pole ja jutt kipub takerduma, siis on heaks päästerõngaks rääkida ilmast, ja küll siis jälle jutu veerema saab.

Praegu tundub, et ilmajutu asemel räägitakse bensiini- ja diislihinnast, õigemini küll mootorikütuse aktsiisitõusust, ja ka sellest, et aktsiisitõus on kinnitatud kuni aastani 2018. Ikka selleks, et poliitikud saaksid oma valimislubaduste täitmiseks maksumaksjailt raha kätte.

Kurb on siinjuures, et Eesti majanduskasv on Euroopa Liidu kõige viimaste seas, valitsuskoalitsioon on purunemas. Mullu sügisest tegutseb ekspertide rühm, kes peab eelolevaks sügiseks leidma üles hoovad, mis peaksid Eesti majandust hoogsamalt edasi kandma.

Kas on ka neid, kes mootorikütuse hindade tõusust kasu saavad? Kui esialgu tundub küsimuse selline esitus mõttetu, siis … Meenutagem, kui mitu korda oleme varem kuulnud, et seoses kütusehindade kasvuga oleme sunnitud oma toodete hinda tõstma. Sellega kaasneb hinnaralli, mille lõpp on ennustamatu. Eriti praeguses majanduse madalseisus.

Maksimarketi juures asuvas Neste automaattanklas oli pühapäeva õhtul kella kuue paiku lausa mitu järjekorda. Üks bemarijuht kaotas olukorra ja enda üle kontrolli ning siksakitas oma autoga kummi vilistades.

Vahejuhtumit näinud inimesed sõnasid, et närvilise juhi käitumisest võis aru saada, nagu oleks bensiini jagatud tasuta ja oli oht, et tasuta kütus saab otsa!? Neste mootorikütuse hinnad lähevad ajalukku. Bensiin 95 maksis 31. jaanuaril 0,893 ja diislikütus 0,823 eurot. Meeldiv, et tanklad ei kiirustanud 1. veebruaril hindu tõstma.

Seoses aktsiisitõusuga kasvavad ka õlle, veini ja viina hinnad. Asjatundjate arvates muutub Eestis õlu meie inimeste sissetulekut arvestades üheks Euroopa kallimaks ja varsti on letilt alla euro maksvat õlut raske leida. Veinipudel kallineb umbes poole euro võrra ja viinapudel ühe euro võrra.

Kas aktsiisitõusud vähendavad alkoholitarbimist ja samas suurenevad riigikassasse laekuvad summad sedavõrd, et arstijärjekorrad lühenevad, teed on paremini sõidetavad ja jätkub raha ka hambaravi kompenseerimiseks, näitab aeg.