Võru folkloorifestival on pärast endise legendaarse juhi Peeter Laursoni lahkumist valitsenud mõõna saanud sisse uue hoo, mida iseloomustab kodukohvikute päeva korraldamine ja eksootiliste gruppide naasmine.

Kui vahepeal võis arvata, et Võru pikaajaline festival sureb üldse välja, siis nüüd on saabunud justkui uus hingamine. Noor festivali projektijuht Marion Tamberg on igatahes tublit tööd teinud, samuti festivali uus kõneisik Maire Udras.

Viimastel aastatel käis Võru festival alla alates 2011. aastast, mille selle korraldamiselt eemaldati senine juht Peeter Laurson. Samas on Võru festivali jaoks suurepärane koht ning siin on olemas kõik eeldused sellise festivali suurepäraseks korraldamiseks.

Ühe hea asja hääbumine pole Võru jaoks uus asi. Näiteks järvemuusika festival, mille algataja oli samuti Peeter Laurson, leidis võimuesindajate passiivsuse tõttu koha hoopis Otepää ligidal Leigol. Samas pole Leigo veesilmad Tamula järve iluga võrreldavad, mistõttu on järvemuusika kadumisest äraütlemata kahju.

Võru festivali nõrkusega tekkinud tühimikku on seni ära kasutanud teised. Värskas on mõne aastaga kasvanud suureks festivaliks Seto folk. Virumaa väikses rannakülas Käsmus on mõne aastaga suureks saanud Viru folk, pisikeses Mooste alevis on vallavanem Ülo Needo pannud käima hoogsalt areneva Moisekatsi Elohelü, Vastseliina festivalist rääkimata.

Seekordne Võru folk on eelmistest erinev juba selle poolest, et esinejate kohta hakati aegsasti infot andma ning linna peal olid õigel ajal väljas stendid. Heameelt teeb see, et korraldajad ei andnud katteta lubadusi, mistõttu ootavad festivali külastajaid igal sammul meeldivad üllatused. Festival on seekord suutnud koostööd teha eri sündmustega maakonnas, mistõttu saavad külla saabunud esinejad astuda üles Lätimaal Kornetis, Setomaal Kisõ küla kirmaskil, Juba külaplatsil, Navi seltsimajas ning isegi Sulbis maakonna põllumeeste päeval. Loodetavasti õnnestub järgmistel aastatel veel edasi areneda ja üllatada.