Võru teeb seda, mida peaks tegema Kreeka

Valitsuse kärpekavadega toimetulekuks peavad Eesti omavalitsused kõvasti püksirihma pingutama, Võru jaoks tähendab see linnavara, näiteks soojaettevõtte ja kinnisvara müüki.

Tegelikult peaks vara müüma Kreeka, mis on aastaid üle jõu elanud ega suuda oma kohustustega toime tulla. Kreekale on küll välja pakutud vara müüki, näiteks ettevõtete või Kreekale kuuluvate arvukate saarte müüki, ent kreeklased on seni sellele innukalt vastu seisnud. Põhjus on täiesti arusaadav: kui riik on kriisis, siis on vara hind väga madal ja ükski õige peremees ei taha odava hinnaga oma vara müüa. Kuivõrd kreeklased vara müüa ei taha, on teised Euroopa riigid sunnitud Kreekat rahaliselt toetama. Vastasel korral võivad oma investeeringutest ilma jääda need, kes Kreekasse on raha paigutanud, peamiselt Saksa- ja Prantsusmaa firmad ning kodanikud.

Euroopa rikaste riikide algatusega Kreekat toetada on kaasa läinud väike Eesti, mis on iseenesest jabur, sest eestlased on mitu korda vaesemad kui kreeklased ning eestlastel pole Kreekas arvestatavaid investeeringuid, millest võib Kreeka pankroti puhul ilma jääda. Näiteks Soome, mille ettevõtetel ja kodanikel puuduvad Kreekas samuti olulised huvid, on nõudnud omale toetamise eest lisagarantiisid. Eesti mingeid lisagarantiisid ei nõua ning Eesti otsus tuleneb peamiselt riigi juhtide soovist meeldida oma Euroopa kolleegidele, samal ajal kui rahvas on suhteliselt üksmeelselt Kreeka toetamise vastu.

Eesti jaoks tähendab Kreeka toetamine peamiselt kulutuste suuremat kärpimist, mistõttu on riigi tasemel vähendatud Eesti omavalitsuste tulubaasi, mille tõttu on terve rida omavalitsusi sattunud väga raskesse seisu. Et sellest raskest seisust niigi raskel ajal välja rabeleda, on peatunud omavalitsuste investeeringud ja ots otsaga välja tulemiseks on omavalitsused asunud vara müüma. Õnnelikud on need, kel on veel midagi müüa, sest suur osa varast on varasematel aastatel juba maha müüdud. Kokkuvõttes on Võru linn sunnitud tegema seda, mida peaks tegema Kreeka.