Väga-väga ammu, siis, kui grill polnud veel leiutatud, sest iga mees kõrvetas oma dinosaurust koduõue vulkaanil, juhtus niisugune vestlus:

„Kui vana sa oled?”

„Viis.”

„Mina olen viis pool. Ma olen sust vanem. Vanemaga ei vaielda!”

Tegelikult juhtus see aastal 1975 Tartu kümnendas koonduslaagris (ametliku nimega lasteaed) ja mina olin see viiene.

Midagi sarnast selle poole aasta kaupa vanuse arvutamisega on ka priiuse põlistamise päevas ehk 27. märtsis. Veel enam, lausa päevi loetakse. Lätlased vist tegid meile jälle kord ära, arvutasid oma iseseisvuse kolm päeva pikemaks?

Jätab imeliku maigu. Mitte ainult see lapselik loendamine. Otsekui tahaks ära teha eelmisele vabariigile – näe, teie ei saanud nii pikalt hakkama, aga meie saime! Nagu mingi rekordi tagaajamine. Kusjuures kell pole ju kinni löödud. Aga selline mõõtmine on, nagu eeldataks, et mingi hetk vajutataksegi stopperit, et aitab nüüd küll, ning siis võrreldakse eelmise ja käibiva vabariigi tulemust.

Isegi kõhedaks võtab. Nagu arvestataks ette, et ega see jälle igavesti kesta. Eks ole paremad pojad tähtsates kõnedes korduvalt väljendanud mõtet, et Eesti iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav. Tuleb aga aina rabada, et see püsiks. Vist on seda öelnud president, vist ka kaitseväe juhataja ja teised generalissimused. Et pingutage ja pingutagem! Astuge aga kõikvõimalikesse liitudesse, kirjutage alla igasugustele tähtsatele paberitele, saatke oma poisid – kurat teab, kuhu – nottima inimesi, kes Eestist ehk kuulnudki pole!

Võib-olla on see kõik õige ja nii peabki olema. Kisub ju eelmise rekordi purustamine võrdlema, et mis läks tollal viltu. Samamoodi seda, mis võib nüüd viltu minna.

Targad mehed on ära märkinud, et paljud praegused jamad pole ülse uued, vaid olid jutuks ka siis. Meie igavene häda, et meid on nii vähe ja vähemaks jääb. Väljaränd – mulle sattus kunagi kätte umbes 1930. aastal välja antud teos „Abiks väljarändajale”, kus oli üles loetud, milliseid nõudmisi kuskil sisserändajale esitatakse. Enamasti oli, et kas märkimisväärselt raha taskus või siis vähemalt alla 30 ja valge. Tollane maailm oli ju oma jõhkruses lihtsameelselt avameelne. Ainult head ja terved kodanikud olid midagi väärt. Isegi siin maal toimetati ju väheväärtuslike ehk vaimuhaigete, joodikute ja pärilike tõbedega inimeste steriliseerimist. Muide, viimane riik, mis sellega tegeles, oli Rootsi. Rootsi tegeles sellega 1975. aastani.

Ega praegune terviseedendus oluliselt parem ole. Eesmärk ikka sama, väärtuslikud pahadest lahku lüüa. Ainult abinõud on justkui pehmemad.

Tollal kirjutati följetone, kuidas doktorikraadiga inimesed on õnnelikud kojamehe koha üle, lisatööks peremehele lugemist-kirjutamist ja tema koerale inglise keelt õpetada. Nüüd nutavad siis magistrid, et tööd pole. Haritlaste ületootmine jälle teemaks. Tuttav.

Eelmine vabariik küll ei saatnud oma sõdureid kuskile demokraatia eest võitlema. Ometi, käis ju kunagi Laidoner ise kuskil Iraagis piire tõmbamas. Britid olid tema tööga kangesti rahule jäänud ja kiitnud. Ei tea, kas kindral kohalikelt ka midagi küsis.

Nii võib päris pikalt arutada. Vastavalt huvidele ja meeleoludele. Kuni ise ka enam aru ei saa, mis siin nii väga võrrelda. Maailm on nii neetult palju muutunud, et igasugune võrdlus tundub tegelikult üsna kohatu.

Nii et pigem päeva enda kallal norida. Hüva, me tähistame selle nüüd kuidagi ära. Paneme lipu lehvima, näiteks. Vennaihu ja vana valge lauale niikuinii. Mis edasi? Kas see jääb meile ühekordseks tähtpäevaks – saime hakkama! – või raiutakse kalendrisse? Et 2014. aastal tähistame päeva, mil Eesti on olnud iseseisev aasta kauem kui eelmine kord?

Kui on eelmine kord, siis, jällegi, võiks ju eeldada, et tuleb ka järgmine kord. Et ongi ükspäev jälle pidu läbi. Seesama enesestmõistetavuse jutt, millest ennist räägitud – miks me ei taha võtta oma iseseisvust enesestmõistetavana, vaid käitume pahatihti nii, nagu peaksime seda aina ja aina kelleltki välja teenima? Kellelt? NATO-lt või Euroopa Liidult või – no kellelt? Mingi plõks oleks meie peas nagu käimata, mis laseks tegelikult iseseisvust omaks ja võõrandamatuks õiguseks pidada.

Ime siis, et mõni rangem vend tuleb välja seisukohaga, et pole see 27. märts mingi püha, sest teine iseseisvus kestis vähem kui eelmine. Rangem vend ütleb, et uus iseseisvus algas tegelikult 31. augustil 1994, kui Vene soldatid Eestist lahkusid. Lõppes, teadagi, 1. mail 2004, kui Vabariik kergendusohkega uude liitu tormas. Neli kuud vähem kui kümme aastat. Pole hõisata midagi.

Võib-olla. Võib-olla.

Aga tähistame ta ära ja unustame. Lootes, et järgmist korda ei tule. Estonia in aeternum.